„Meie mõttelaad peab muutuma. Et mitte võtta alla selle pärast, et kõhn olla, vaid selle pärast, et tervis korras oleks,“ on Tallinna Ülikooli terviseuuringute labori juhataja EHA RÜÜTEL veendunud.
Kas tüsedus võib olla ka psühholoogiline probleem? Et söömine on sõltuvus nagu suitsetamine või narkootikumide tarbimine?
Viimasel ajal räägitakse väga palju stressisöömisest ehk kui ühest võimalusest stressi maandamiseks. Sööme paha tuju ära, võiks öelda. Toit on see, mis loob hea meeleolu. Tühja kõhuga läheme närviliseks. See võib olla inimesel toimetulekuvõte — võtame midagi näksida. Oleme pikali ja sööme. Ja see hakkab kilosid kasvatama. Esialgu teeb söömine olukorra paremaks. Aga mingist hetkest uuesti halvemaks.
Halvemaks läheb tuju vist sellest ka, et süües lähed aina paksemaks?
See ongi suletud ring. Mõeldakse: ma olen nagunii paks, eks ma siis söön edasi.
Kuidas sellest nõiaringist välja tulla?
Põhjus on tegelikult kusagil mujal, mitte toidus. Ja sestap tasuks mõelda: mida see söök minu jaoks tähendab? Mis selle taga on? Võib-olla ei ole ma muidu endaga rahul? Ei ole rahul oma suhetega? Aga mul ei ole jõudu või võimalusi midagi ette võtta. Ja söömine ongi käepärane asi, millega hakkama saab.
Ilmselt ei tule palju inimesi selle pealegi, et kusagil on mingi algpõhjus. Kas peaks juhul, kui söömine ületab mõistlikud piirid, pöörduma psühholoogi, psühhiaatri vmt. poole?
Mina psühholoogina soovitan: tasub ikka psühholoogi juurest läbi astuda ja oma probleemist rääkida. Psühholoog on ju vestluskaaslane. Ta ei anna valmis vastuseid, aga temaga saab asju arutada. Et mis minu elus praegu toimub? Teine inimene näeb asju vahel selgemalt kui ise.
Kas Eesti inimene on aldis psühholoogi juurde minema? Tundub, et nõukogude ajast on asjal maik man: psühholoog on hulluarst.
Mulle tundub, et asi on natuke paremaks läinud. Nii palju on vastavat kirjandust, terviselehed ja naistelehed on täis just nimelt psühholoogilisi soovitusi, kuidas elus toime tulla. See on muutunud osaks inimese elust. Aga päris nii ei julge ma ka öelda, et inimesed on psühholoogi oma n-ö päevakavva võtnud. Ei ole veel nii nagu Amerika filmides, et sul peab olema oma psühhoterapeut. Ja vist nii kiiresti ei tule ka.
Eestlase põikpäisus ja kultuurikontekst ütleb, et inimene peab kõigega ise hakkama saama, tõsi. Nii me kõik istumegi oma murede otsas... Ja juhime enesetappude edetabelit...
Kas ma eksin või ongi nii pilt meie ühiskonnast: hakkab paksemaks minema?
Antropomeetrilisi mõõtmisi ma ei ole teinud. Aga terviselaboris uurime teismelisi tüdrukuid. Ja selles vanuserühmas on nad pigem kõhnad. See hakkab neil suhteliselt varakult pihta, enne 10. eluaastat. Tegelikult hakkab see peale juba lasteaiast. Arvatakse, et võimalikult vähe tuleb süüa. Kui sa paksuks lähed, siis sind keegi enam ei austa. Austatakse edukaid ja kõik tahavad edukad olla. See on juba nagu elufilosoofia.
Mis tähendab, et filosoofia ütleb: sa peadki olema ülipeenike, et elus läbi lüüa.
Tänavapildist rääkides – ilmselt me ei pääse sellest, et mulje läheb kopsakamaks. Skandinaavia on ka juba pakse lapsi täis, see on tõeline terviseprobleem. Meie elustiil on järjest rohkem kinni televiisoris ja tugitoolis.
Minu jaoks on siin tõeline vastuolu, mis tekitab sisemist konflikti. Ühest küljest on hästi palju toidureklaami. Või läheme poodi – mis kohutavalt suur valik seal on. Vii koju ja söö ennast lõhki! Teiselt poolt tervise- ja stiiliajakirjad toovad sinuni, et kehakaal on ka tervisenäitja. Võimle ja treeni, ütlevad need. Nii et ühelt poolt topitakse sulle sööki ja teiselt poolt ähvardatakse, et ei tohi paksuks minna. Juba see konflikt ajab närvi ja sööma. Sest midagi mõnusat peab ju elus olema...
Ega me kõik ju ennast paksuks söönud pole. Mõni on kohe loodud selline, lohutavad nad.
Kehakaalul on tegelikult väga palju põhjusi. Mitte ainult söömine. Tuleb vaadata, missugused olid/on vanemad. Missugused on söömisharjumused, ainevahetus. Mulle väga meeldib üks teooria: igal inimesel on looduse poolt ette antud optimaalne kehakaal, millest väga palju allapoole minna ei saa. Saab, aga väga raskelt. Ja kui keegi selle jõuga alla pressib, nii öelda loodusele vastu, hakkab see kaal väga kiiresti pärast tagasi tulema. Rohkem veel, kui varem oli.
Oluline on, et mul on meel hea ja et ma tunnen elust rõõmu. Olgu see kaal siis, milline tahes. Ja kui ma tunnen elust rõõmu, siis on ka mu tervis parem. Kui ma pidevalt muretsen – näiteks kehakaalu pärast – siis kipub ka tervis halvem olema. Kui palju on õieti neid asju, mis sõltuvad kehakaalust? Paraku – üks asi on rõivatööstus. Suured inimesed ei leia omale riideid.
Ja see, et riideid ei ole võtta, tekitab taas alaväärsuskompleksi: ma olen paks, mind pole kellelegi vaja. Mõelge, kui jube see on!
Kas ma saan õigesti aru: Eesti ühiskond suhtub paksudesse tõrjuvalt? Nagu omal ajal puudega inimestesse?
Jah. Ma arvan küll nii. Mehi see puudutab võib-olla vähem. Nende suhtes ollakse tolerantsemad. Neilt oodatakse elus muud, kui ideaalset kehakuju ja –kaalu.
Ühiskond seab teatud reeglid, paraku. Mis meeste suhtes on leebemad või puuduvad üldse. Diskrimineerimine, jah, olen nõus. Kuigi taust on siin ju ajalooline. Mees on kogu aeg peret ülal pidanud, sealt ka tugevam kehaehitus. Et jaksaks jahil käia. Naine on see, kes hoolitseb ja peab ka teist poolt millegagi ahvatlema. Et mees ikka koju tuleks ja mitte uutele jahimaadele ei läheks.
Liikumine on see, millega saab kehakaalu korrigeerida. Ja selle propageerimisel saaks ühiskond palju ära teha.
Kas ka eestlane läheb paksuks?
Eestlased Eestis | 27 May 2005 | Ille Grün-OtsEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
