Klassisõda, nagu meie seda tunneme, kujunes välja 19. saj. esimesel poolel, Prantsuse revolutsiooni (1789) ja Marxi „Kommunistliku manifesti“ (1848) vahemail. Prantsusmaal kukutas linnakodanlus kuningavõimu ja pärandas meile maailma (teadaolevalt) ainsa rahvushümni, „Marseljeesi“, mis kutsub kodanikke sõnaselgelt üles teisi kodanikke tapma.

Marxi „Manifest“ rajas klassisõja mõistele vajaliku teoreetilise aluspõhja, defineerides võitlevate klasside olemuse: ühel pool „saajad“ („the haves“), teisel pool „ilmajääjad“ („the have-nots“). Ühtlasi naelutas Marx kinni kommunismi suurima valedogma, nimelt et „ilmajääjad“ loovad uue, utoopilise maailma, kus kõik on võrdselt rikkad.

20. sajand illustreeris kõiki neid eksiteid, kuhu klassivõitluse teooria või praktika paljude maade arengu suunasid. Venemaa ja Ameerika esindavad nende seas kaht erinevat äärmust. Vene variandis, mida Stalin täiustas, on utoopilise imeriigi saabumine võimalik ainult „saajate“ klassi hävitamise, mõrvamise või orjastamise hinnaga. Ameerika varianti, mida edukalt praktiseeris Franklin D. Roosevelt, võib iseloomustada kui „sotsialismi, mis lõpetab kõik sotsialismid“ (à la „war to end all wars“).

FDR, keda tavaliselt sotsialistiks ei nimetata, ei salanud eraviisilistes kõnelustes oma imetlust Nõuk. Liidu ja isegi Stalini vastu. Suure majanduskriisi ajal 1930. aastail arenes klassivõitlus USA-s konfliktiks kapitali ja tööväe vahel. FDR-i ulatuslik seadusloome sotsiaalsfääris tuli „ilmajääjate“ kihile suureks kasuks. Wall Street Journalis kirjutab John Steele Gordon: „Sel programmil oli üks väga kummaline poliitiline tulemus. See osutus nii edukaks, et „ilmajääjad“ praktiliselt kadusid Ameerika ühiskonnast. Kui FDR-i ajal (kannatas puudust) tervelt üks kolmandik elanikkonnast, siis 20. saj. lõpuks oli allpool vaesuspiiri veel vaid 12 protsenti rahvast… Suurel määral tänu „ilmajääjate“ parteile oleme muutunud „saajate“ ühiskonnaks“ (WSJ, 5. nov.)

„Ilmajääjate partei“, st. demokraadid, on niisiis tühistanud esimese osa Marxi klassisõja kontseptsioonist, nimelt selle, et võitlus toimub töörahva ja kapitali vahel. Tänases maailmas, eriti Euroopas, on kallaletungijaks pooleks sotsialistlik riigivõim ja rünnatavaks objektiks on mitte enam „kapital“ vaid „erihuvid“ (special interests), st. konservatiivsed ettevõtted.

Marxi õpetuse teise poole, et klassisõda toob meile külluseriigi, on asendanud märksa malbem lootus. Utoopia asemel on nüüd eesmärgiks, et „saajad“ seni-saavutatud heaolu ei kärbiks. „Ilmajääjate“ võitlusrelvaks on nüüd hirm. Eriti selgelt väljendus see tänavustel Kongressi-valimistel, kus tähtsa osa demokraatide arsenalist moodustas hääletajate hirmutamine väidetega nagu: Bushi valitsus võtab vanureilt ära rahvapensioni (Social Security)! Bush tõukab riigikassa defitsiiti ja kulutab selle (loodetava) ülejäägi sõjaväele! Bush tühistab kodanikeõiguste seadused, mis kaitsevad afro-ameeriklasi kirikute põletamise eest! Jne. kolumnist Linda Chavez kirjutab Washington Times'is:

„Kuid demokraatidel osutub raskeks valijaid veenda, et kui me Bushile hääletame, seisame homme kõik leivasabas. Tänavused valimised näitasid, et hirmupoliitika ei toimi enam. Ainus asi, mida ameeriklastel tuleb karta, on vaid demokraatide hirmutamistaktika“ (WT, 9. nov.)

Chavezi vaadet toetab fakt, et piisav enamus (53 protsenti) valijaist hülgas selle hirmupoliitika. Võibolla on klassisõja ajastu tõesti lõppemas ja — nagu üks vaatleja ütles — demokraatidest jääb järele vaid „roheliste, vähemuste ja akadeemikute partei“.

Märkmed: