Harri Kivilo pakub ummikussejooksnud riigijuhtimise muutmiseks kaks võimalust:
a) aastal 1991 tehtu tühiseks kuulutamine ja õigusjärglusel põhineva Eesti Vabariigi loomine; b) tänase juhtimise uuega asendamine... Teatavasti aastal 1991 okupatsioonieelset Eesti Vabariiki ei taastatud, vaid õiguslikus plaanis eelistati uue riigi rajamist - võeti vastu uus põhiseadus ja suhteliselt pikka aega rakendati Eesti NSV seadusi. Miks Nõukogude Liidu lagunemisel ei soovitud või osatud etteulatuvalt analüüsida, et ülimalt oluline on jätkata riigi elu korraldamist sealt, kus see seiskus N Liidu okupatsiooni alguses, ei ole arhitekt Harri Kivilo arvates enam võimalik tuvastada.
Kivilo oletab, et kogemuste puudumise tõttu võeti vastu välismaiste sõprade soovitatud otsuseid. Ega mõeldud, et N Liit oli loonud läänes väga tõhusalt toimiva desinformatsiooni levitamise võrgu, mis võis - nüüd juba Venemaa teenistuses - mõjutada meie sõpru tegema meile soovitusi, mis kaugemas tulevikus osutuvad meile kahjulikuks.
"Ülimalt arusaamatult ei suurenenud kogemuste saamisel analüüsioskus ning riigi taastamisel tehtud vigade parandamise asemel jätkati innustunult uute vigade tegemist - ka siis, kui võis juba aru saada, et tehtu ei ole kooskõlas rahva soovidega," jätkab Kivilo, hinnates Eesti iseseisvuse aastaid.
Tänaseni tehtu ja tegematajätmiste põhjal võib järeldada, et võimulolijate eesmärk on viia rahvas riigist võõrandumisele. "Suure tõenäosusega toimitakse ikka edasi läänest tulevate soovituste põhjal, nende eesmärke põhjalikult uurimata," leiab Kivilo ning pakub ka konkreetsed väljapääsuteed olukorrast, mida võite lugeda tema artiklist aadressil
http://si.kongress.ee/?a=page&... Allikas: Harri Kivilo
Kontakt:
SI portaal
www.si.kongress.ee Võimalusi Eesti iseseisvuse teostamiseks
Ma ei oska öelda, kes oleks pidanud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise välja kuulutama ja kuidas seda oleks tulnud teha. Julgen aga järeldada, et uue põhiseaduse vastuvõtmise ja suhteliselt pikal ajal ENSV seaduste rakendamisega okupatsioonieelset Eesti Vabariiki aastal 1991 ei taastatud.
Praegust Eesti Vabariiki on iseseisva riigina ülemaailmselt tunnustatud. Võib oletada, et kõik riigid tunnustasid Eesti Vabariiki aastal 1939 olnud Eesti Vabariigi õigusjärglasena - ilma mingi vajaduseta uurida, kas deklareeritud õigusjärglust on võimalik pädevaks pidada või mitte.
Suure tõenäosusega peab valdav osa eesti rahvast tänast Eestit meie oma riigiks.
Rahvahääletusel kiitsid veidi rohkem kui pooled hääleõiguslikud kodanikud heaks valitsuse ettepaneku Euroopa Liitu astumiseks. Kuidas rahvas oleks hääletanud, kui avalikult ja põhjalikult oleks eelnevalt selgitatud erinevaid olukordi, mida E Liidus olemine võib põhjustada, seda meie ei tea ega saa kunagi teada.
Valitsuse, presidentide ja Riigikogu tegemiste ja/või tegematajätmiste põhjal teame, et mitmete riiklikult oluliste otsuste tegemisel pole arvestatud rahva soovidega ning rahvusvahelisi konventsioone on täidetud meile kahjulikult. Täielikult on eiratud põhiseaduses väga üheselt mõistetavaid kohustusi eesti rahva ja kultuuri läbi aegade kestmiseks.
Praeguse olukorra tekkimise põhjusi / tekitamise eesmärk
Ilmselt pole võimalik tuvastada, miks N Liidu lagunemisel ei soovitud või ei osatud etteulatuvalt analüüsida, et ülimalt oluline on jätkata riigi elu korraldamist sealt, kus see seiskus N Liidu okupatsiooni alguses.
Laulva revolutsiooni taustal võib oletada, et tänased juhid ei soovinud jääda edasi Venemaast sõltuvaks ega toiminud selle nimel sihikindlalt Moskvast saadud juhiste kohaselt. Muidugi, erandid pole välistatud. Küll võib aga arvata, et kogemuste puudumise tõttu võeti vastu välismaiste sõprade soovitatud otsuseid - ilma kordagi mõtlemata, et N Liit oli loonud läänes väga tõhusalt toimiva desinformatsiooni levitamise võrgu, mis võis - nüüd juba Vene Föderatsiooni teenistuses - mõjutada meie sõpru tegema meile soovitusi, mis kaugemas tulevikus osutuvad meile kahjulikuks.
Ülimalt arusaamatult ei suurenenud kogemuste saamisel analüüsioskus ning riigi taastamisel tehtud vigade parandamise asemel jätkati innustunult uute vigade tegemist - ka siis, kui võis juba aru saada, et tehtu ei ole kooskõlas rahva soovidega.
Loogiliselt mõeldes võib tänaseni tehtu ja tegematajätmiste põhjal järeldada, et võimulolijate eesmärk on viia rahvas riigist võõrandumisele. Samaaegselt Eesti kodanike pettumisega suureneb ilmselt surve, et Eestis elavatele kodakondsuseta ja Vene Föderatsiooni kodanikele - kord vastuvõetud seadusi eirates - valimisõigus anda. Kuhu sellisel viisil toimides jõutakse, peaks olema arusaadav igale Riigikogu liikmele - ministritest ja presidentidest rääkimata. Suure tõenäosusega toimitakse ikka edasi läänest tulevate soovituste põhjal, nende eesmärke põhjalikult uurimata.
Olukorra muutmise võimalusi
Demokraatlikul teel tänase Eesti Vabariigi juhtimise muutmiseks on vaja küllaltki suurearvulist rahvuslikult mõtlevate inimeste olemasolu või erakordsete omadustega oraatorit, kes suudab ka ükskõiksed kodanikud rahvusidealistideks muuta.
Avaliku arvamuse uurijad pole pidanud vajalikuks omal algatusel prognoosida, kui palju hääleõigusega eestlastest on valmis hääletama rahvuslike huvide eest võitleva erakonna poolt. Kas selline küsitlus võib anda usaldusväärse hinnangu rahva tegeliku meelsuse kohta ning kas rahvusidealistide esimeseks sammuks peaks olema arvamusküsitluse tellimine on küsimus, mida tasub vaagida.
Oluline on analüüsida riigi juhtimise muutmise erinevaid võimalusi. Minu arvates on muutmiseks kaks võimalust:
a) aastal 1991 tehtu tühiseks kuulutamine ja õigusjärglusel põhineva Eesti Vabariigi loomine;
b) tänase juhtimise uuega asendamine.
Esimese variandi rakenduse kohta on Nõmme Valitsuse ja Kodanike Komiteede taasorganiseerimise mõtte pooldajate rakenduslikud ettepanekud juba kirjalikult olemas ja nende rakendamise eeliseid ja puudusi tuleb tõsiselt analüüsida.
Tänase riigijuhtimise muutmiseks teise variandi kohaselt võib kaaluda:
a) uue rahvusliku erakonna loomist ja valimisvõidule viimist;
b) nõuda tänastelt juhtidelt jõuliselt rahvuslike huvide kaitsmist;
c) rahvusidealistlike vaadetega prominentsetest teadlastest ja ühiskonnas lugupeetud isiksustest moodustatud komisjonide poolt erinevates Eesti paikades läbiviidavate teaduskonverentside korraldamist eesmärgiga sundida ajakirjandus konverentside toimumisi ja nende koostatud pöördumisi tähelepanu pälvivalt edastama.
Uue erakonna moodustamiseks vist mingeid erilisi menetlusi pole. Ja selleks on ilmselt juba ettevalmistused teoksil.
Rahva mõjutamise ja rahvuskomisjonide moodustamise organiseerimise võiks algatada mõni juba olemasolev rahvuslik organisatsiooni, nagu näiteks Tartu Rahu Põlistamise Selts - kas koostöös kõigi teiste organiseeritud huvilistega või oma juhatuse laiendamise teel.
Ideede valikul tuleb arvestada:
a) idee rakendamise raskustega;
b) realistlike edu võimalustega;
c) rahvusvahelise suhtlemise probleemidega, mis võivad tekkida, kui tänast Eesti Vabariiki iseseisva riigina tunnustanud riikidele teatada, et tegemist on ebaseadusliku moodustisega.
Harri Kivilo
