Kui keegi minult küsiks, miks ma just sellise pealkirja valisin, ei oskaks ma mõistlikku vastust anda. See lause, millega autor teist peatükki või õigemini kogu oma poolulmelist otsirändu alustab, lihtsalt jäi meeltesse kummitama. Esimene peatükk, kus käsitletakse läinud aasta aprillisündmusi pronkssõduri juures, on nagu vägivaldselt reaalelust välja rebitud ja pisut hooletult pika mõtiskluse eesotsa traageldatud.
Või teen ma nüüd siiski autorile ülekohut? Esimene peatükk on küll argisest ja lugejale hästi tuntud maailmast, kuid autor ei kirjelda nende sündmuste üksikasju, vaid meeleolusid, mis temas selle taustal esile kerkivad. Ta tunneb politseinike poolt valvatud väljakut vaadeldes, et seal peab keegi endisaja võimumees poolelijäänud kõnet ja küsib endalt: kas selleks, et minevikus toimunu tähendust põhjani mõista, peab seda kas või etendusena mõjuva pildina taastama?
Kuus aastat tagasi ilmus autorilt romaan „Ahasveeruse uni“, mis pälvis suure tunnustuse ja mida peetakse üheks eesti kirjanduse tippteoseks. Käesolevas romaanis esinevad paljud samad tegelased, kuigi teiste nimede all. Ainult naissoost minategelane, kes on üsna varjamatult autori enda nägu, on sama. Ometi ei ole see eelmise romaani järg, pigem sama romaan teiste sõnadega ja teiste meeleoludega kirja pandud. Fakte või arvamusi/oletusi on juurde tulnud, samuti kõrvaltegelasi, kuid sügav juurdlemine ja minevikus urgitsemine käib endist viisi: kes ikkagi on süüdi minajutustaja metsavennast isa surmas? See on küsimus, mis ei anna autorile hingerahu ja millele päris õiget vastust ei leitagi.
Võimalikule lugejale hoiatuseks: Ene Mihkelsoni ei ole kerge lugeda. Ta ei ole oma loomult põrmugi lugejasõbralik. Tal on oma perekonnasaaga umbsõlmede lahtiharutamisega nii palju tegemist, et ei jätku aega ega tunne vist ka vajadust lugejale teed sillutada. Otsene kõne seguneb muu tekstiga ega ole tavakohaste kirjavahemärkidega eraldatud. Ka ei ole sageli selge, kes parajasti kõneleb või omaette mõtiskleb. Tegelaste tundmaõppimine võtab aega ja mõned jäävadki võõraks. Kes on Kaata ja Sanna? Kummast soost nad on ja kuidas tuleb nende nimesid hääldada? Kas t ja n on palataliseeritud või mitte? Pikapeale selgub, et tegemist on nimijutustaja tädi ja emaga, oma lähemate perekonnaliikmetega, kellest elu on ta võõrutanud. Teine hoiatus: ärge rutake raskelt loetavust autorile ette heitma. Arvan kuulvat ta küsimust: kas arvate, et mul oli kerge kirjutada?
Katkust ja selle müstikast kõneleb autor 12. peatükis, tulles korraks igapäevasesse ellu ja kõneldes nii punasest kui pruunist katkust, mis lugejale erinevate poliitiliste propagandamasinate kaudu juba ammu tuttavad. Kuid viib meid ka tänapäevase Iraagi vanglasse, kus samuti möllab uus ja veel värvikoodiga märgistamata katk. Vist jääbki märgistamata, sest autori sõnutsi närib meid seestpoolt ükskõiksuse uss.
Argiellu ilmub autor mitmel korral, ootamatult ilmutades tunnetuse suhteid tegelikkusega. Kui ta äkki mainib mõnd avalikkusele tuntud nime või teost, siis mõjub see kuidagi võõrkehana nagu eelmainitud esimene peatükk. Kuid enne kui jõuaks korralikult häirima hakata, on autor juba oma ulmelikus maailmas tagasi.
Kas meid tõesti ei tapetud piisavalt? Küsigem seda koos autoriga. Ei tea, ja seaduse abil seda selgitada pole võimalik, sest seadustel nagu juustul on teatavasti augud sees. Augulisus on kvaliteetse juustu tunnus.
Kes seda raamatut lugeda kavatseb, sel soovitan läbi lugeda ka teose „Ahasveeruse uni“. Pole vist tähtis, kummas järjekorras neid lugeda. Tartu College’i Raamatukogus on mõlemad saadaval. Mõtlemapanevat leiab mõlemast teosest kuhjaga. Ja ma ei jaksa hoiduda kiusatusest lõpetada pisut sarkastilise noodiga: kõne all olev teos peab olema hea ja väärtuslik, sest isegi Kivisildnik on ta läbi lugenud.