Tartus, koolipõlves, ühendati kaks gümnaasiumi. Kokkumineku alguses oli mitmeid juhtumeid, mis tulenesid õpetajate õigete nimede mitteteadmisest. Meil, koolipoistel, olid igaühele sobitatud lihtsamad, huvitavamad, karakteristlikumad ja kodusemad nimed.
Kui emakeele tunnis keegi palus sõna: „Palun, pr. Kaamel!“, siis see daam jooksis klassist välja, arvates, et tema nimi oli tuletatud ta pikast kasvust. Ajaloo tunnis paluti õpetajalt hr. Keralt sõna, kusjuures ta kandis seda nime poiste vahel ja see oli tuletatud tema ümmargusest lagipeast. Nii ei ole ainult koolipõlves, vaid seda tabavat ümberristimist tuleb ette igal ajal. Saksamaal olles vastas mu sakslasest ülemus telefonis, kui tema nimest ei saadud aru: „Mu nimi on Traurig vastupidisele Lustig!“
Mõningaid päevi tagasi küsis sõber: „Sa oled hakkama saanud uue osa kirjutamisega „Eesti Elus“ ja kirjutad ka teise moodusena oma nimetähti -EE-.“ Vastasin, et need ei ole minu kirjutused ja sõber vastas, et ta oli seda arvanud, need olnud hoopis targemad! Need suured nimetähed -EE- viitavad „Eesti Elu“ kirjutatud artiklitele või juhtumeile.
Kuidas sellest hoiduda, et neid tarku kirjutusi ei saaks arvata minu kontosse? Arvan, et hakkan kirjutama uutes „lugulauludes“ teistsuguselt, näiteks -Eee-. See aitab ka varasematel lugejatel minu nime mõistatamist, millest võib lugeda -ee-(sel). See väike seletus tegelikult ei olegi oluline, kuid ma ise imetlesin, millal ma olen seda loetavat varem kirjutanud ja miks mu väikesed eed on asendatud suurte eedega?
Et seda kirjutist pikemaks venitada, on mul alati küsimuseks, miks minu meestuttavate vahel kutsume üksteist perekonnanimede järgi, nagu meil eesnimesid ei olegi? Ja naistuttavaid alati eesnimede järgi, nagu nad oleksid perekonnanimeta? Kas see on inglise ja eesti keelte mõju ja neist tekitatud segadusest?
Kas nimi rikub meest?
Arvamus
TRENDING
