Esimene jõulukaart tuli sel aastal kodumaalt abikaasa täditütrelt koos väikese kirjaga. See kiri kõlas nõnda: „Tervitused lumiselt Eestimaalt. On 1. detsember ja väga kaunis talveilm. Saatsin teile ka väikese jõuluraamatu. See on Sindi laadalt ostetud. Otse autorilt. Oli teine nii meeldiv jõuluvana. Päris ehtne jõulumees. Seljas lambanahkne kasukas ja ma pole kunagi näinud nii ilusat ehtsat valget pärishabet koos paksude kulmude ja laineliste juuksekäharatega. Oli teine Lõuna-Eestist. Kuna maa oli must (30. oktoobril) ja tema jõuluraamatul polnud erilist minekut, siis tegin raamatu ostuga temale rõõmu. Saate kinkida mõnele lapsele või lapselapsele.“
Raamatukese tiitel on „Jõuluvana ootajad“. Uudishimu sundis mind seda avama. Tagajärg oli midagi, millega ma polnud üldse arvestanud. Lugesin kõik 75 luuletust enne, kui sain kogu käest ära panna. Ei uskunud, et jõulusid saab nii mitmest küljest kirjeldada, kas siis läbi lapse või täiskasvanu silmade. Iga luuletus oli nagu pärl omaette. Vaevalt võib ilusamat eesti keelt kusagilt leida ja ainestik oli haruldane. Toon näiteks ühe luuletuse, mis haarab nii noori kui vanu. Pealkiri „Helisevad jõulukellad“
Kaunilt helisevad jõulukellad,
helli tundeid teele saates vaid.
Sädelevad koduaknad hellad,
tervitades kojuruttajaid.
Rõõm kui tulesäde tuules liigub,
püüab küünlaleegist väljuda.
Tuisuhangede peal tasa kiigub,
üle härmaembes Eestimaa.
Seda helinat võid hinges kanda,
armastuseks võib ta muutuda.
Tema saatel truudusvannet anda,
unistuste huuli puutuda.
Need on igavese kella kajad,
rõõmukuulutajad üle maa.
Inimpõlve imelised ajad,
mida unustada hing ei saa.
Sarnaselt jõulusid kirjeldada saab ainult see, kes tõeliselt usub jõuluimesse või on ta üks pesuehtne jõuluvana. Ma ei oleks iial uskunud, et saan ühest luulekogust nii vaimustatud. Tahaksin seda ka laiemalt jagada. Võib-olla autor Uno Sikemäe, tel. Eestis 011 372 435969, võtab tellimisi vastu.
Kas on Eestis jälle päris jõuluvana?
Kultuur
TRENDING
