Jaanuaris ilmus Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva puhul postmark. Margi esimese päeva ümbrikku kaunistab juuresolev illustratsioon, sest "Kevade" esmatrükist möödub tänavu 100 aastat. Foto: Riina Kindlam
Esimesed arvustused (A. Jürgenstein ja noor A.H. Tammsaare) olid tagasihoidlikud. Lugejate hulgas aga oli neid, kellele raamat meeldis ja seda hakati üha rohkem ostma. "Kevade" püstitas omamoodi rekordi — jõululaupäeval 1912 osteti seda ainuüksi Postimehe raamatupoest pisut rohkem kui 200 eksemplari (peaaegu 1/10 2100-sest tiraažist), mis oli tolle aja kohta enneolematu läbimüük. Sellele aitas kaasa ka kirjaniku noorem vend Theodor, kes oli siis samas kaupluses müüjaõpilane ja oskas ostjaid veenda, et „Kevade“ on tõesti huvitav ja hea raamat. "Kevade" II osa (1913) ning enamik Lutsu hilisemaid töid ilmus juba Noor-Eesti Kirjastuse juures. Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon määras 1912. a Lutsule "Kevade" eest 50 rubla ergutusauhinnaks, mis oli esimeseks suuremaks tunnustuseks."
Vast on paljudele uudiseks, et 1981. a. lavastas Mikk Mikiver Läti Noorsooteatris "Kevade", (läti keeles Pavasaris), millest sai paljude aastate menutükk – etendust mängiti 350 korda! Juba 1959. a. esietendus "Kevade" Soomes Turu Linnateatris. S.a. 9. jaanuari Postimehe arvamusloos "Teele lugu on naise kirjutamata lugu", kirjutas kirjandusteadlane Eve Annuk: "Oskar Lutsu loomingul on eesti kultuuris vaieldamatult oluline koht. Lutsu Tootsi-lugude sarja ("Kevade" I–II, 1912–1913, "Suvi" I–II, 1918–1919, "Tootsi pulm" 1921, "Äripäev" 1924, "Sügise" 1938) võib pidada eesti kirjanduse tüvitekstideks, aga neil on ka laiem tähendus kui rahvuslikku identiteeti loovatel tekstidel, mis põlistavad selle identiteedi kui olemuselt talupoegliku."
Friedebert Tuglas, 1919: "Lutsu suurt andi jumala armust osutab ta erandlik rahvakeel. Lutsu keeles pole midagi kunstlikku ega stiliseerimiseks tehtut. Ta ütleb just nii, nagu mõtleb." Karl August Hindrey, 1937: "Sa oleksid võinud rohkem kirjutada oma odratontidest, nukitsameestest ja tuulte ning kellahelinate linnast. /… / Või arvad Sa, et ma ei tunnusta Sinu südamlikkust, mis käib kogu Sinu toodangust läbi, mis teda toidab kaanest kaaneni ja on nõnda inimlikult soe ja sellepärast peamisem väärtus omaette? Mõistan, mõistan väga ja hindan seda rohkem, et ma teda niisugusel määral mitte kellegi juures ei kohta."