Uskumatu, et Luts oli kõigest 25 aastane noormees, kui ilmus jutustuse "Kevade: pildikesi koolipõlvest" esimene väljaanne kahes osas aastatel 1912 ja 1913. Eerik Teder on selle lehe veergudel kirjutanud teose 90-aastaseks saamise puhul: "Kui 5. novembril 1912 jõudis konnakapsa õite ja lehtedega kaunistatud "Kevade" Tartus Postimehe raamatupoe aknale, oli see Lutsu elus üks õnnelikumaid päevi. (Neidsamu konnakapsa ehk varsakabja õisi ja lehti on näha ka juuresoleval illustratsioonil – RK.) Ta patseeris kümneid kordi kaupluse aknast mööda, pilk oma esikteosel ja tal tekkis tunne, et Oskar, sinust võib asja saada.
Esimesed arvustused (A. Jürgenstein ja noor A.H. Tammsaare) olid tagasihoidlikud. Lugejate hulgas aga oli neid, kellele raamat meeldis ja seda hakati üha rohkem ostma. "Kevade" püstitas omamoodi rekordi — jõululaupäeval 1912 osteti seda ainuüksi Postimehe raamatupoest pisut rohkem kui 200 eksemplari (peaaegu 1/10 2100-sest tiraažist), mis oli tolle aja kohta enneolematu läbimüük. Sellele aitas kaasa ka kirjaniku noorem vend Theodor, kes oli siis samas kaupluses müüjaõpilane ja oskas ostjaid veenda, et „Kevade“ on tõesti huvitav ja hea raamat. "Kevade" II osa (1913) ning enamik Lutsu hilisemaid töid ilmus juba Noor-Eesti Kirjastuse juures. Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon määras 1912. a Lutsule "Kevade" eest 50 rubla ergutusauhinnaks, mis oli esimeseks suuremaks tunnustuseks."
Postmargi ja esimese päeva ümbriku puhul tutvustas Eesti Post: "Oskar Luts (1887-1953) oli Eesti kirjanduse suurkuju. Oma vanaisa kaasabil omandatud hea kuulamisoskus ja mälu aitasid teda nii Palamuse kihelkonnakoolis käies kui ka hiljem kirjaniku ametis. Vaid 25 aastaselt Oskarilt, kes enne kirjutanud vaid mõned luuletused, ilmus "Kevade", mis tegi ta kiiresti tuntuks ning populaarseks. Autori enda koolimälestuste põhjal avaldatud jutustus kirjeldab läbi huumori ja südamlikkuse elu Eesti maakoolis 19. saj lõpul. Teos, mida kriitikud isegi pisut halvustasid, on läbi mitmete kordustrükkide, teatrilavastuste ning filmi kaudu saanud armsaks mitmele põlvkonnale. Raamat on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 võõrkeelde. Lutsu endisesse kooli on tänaseks rajatud muuseum, mis tutvustab hariduse ning Palamuse ajalugu läbi "Kevade"." Jutustuse põhjal valmis 1970. a Arvo Kruusemendi tuntud mängufilm, samuti on teose instseneeringuid korduvalt lavastatud Eesti teatrites.
Vast on paljudele uudiseks, et 1981. a. lavastas Mikk Mikiver Läti Noorsooteatris "Kevade", (läti keeles
Pavasaris), millest sai paljude aastate menutükk – etendust mängiti 350 korda! Juba 1959. a. esietendus "Kevade" Soomes Turu Linnateatris. S.a. 9. jaanuari Postimehe arvamusloos "Teele lugu on naise kirjutamata lugu", kirjutas kirjandusteadlane Eve Annuk: "Oskar Lutsu loomingul on eesti kultuuris vaieldamatult oluline koht. Lutsu Tootsi-lugude sarja ("Kevade" I–II, 1912–1913, "Suvi" I–II, 1918–1919, "Tootsi pulm" 1921, "Äripäev" 1924, "Sügise" 1938) võib pidada eesti kirjanduse tüvitekstideks, aga neil on ka laiem tähendus kui rahvuslikku identiteeti loovatel tekstidel, mis põlistavad selle identiteedi kui olemuselt talupoegliku."
Friedebert Tuglas, 1919: "Lutsu suurt andi jumala armust osutab ta erandlik rahvakeel. Lutsu keeles pole midagi kunstlikku ega stiliseerimiseks tehtut. Ta ütleb just nii, nagu mõtleb." Karl August Hindrey, 1937: "Sa oleksid võinud rohkem kirjutada oma odratontidest, nukitsameestest ja tuulte ning kellahelinate linnast. /… / Või arvad Sa, et ma ei tunnusta Sinu südamlikkust, mis käib kogu Sinu toodangust läbi, mis teda toidab kaanest kaaneni ja on nõnda inimlikult soe ja sellepärast peamisem väärtus omaette? Mõistan, mõistan väga ja hindan seda rohkem, et ma teda niisugusel määral mitte kellegi juures ei kohta."
Hando Runnel, 1986: "Ja nõnda on Luts saavutanud oma loomingu õilsamas osas kunstniku ülima piiri, saavutanud müüdilist, avastanud igavest. Saavutada oma vähenõudliku jutuvestmisega midagi nii suurt ja saavutamatut ongi Lutsu–kirjaniku paradoks. /… / Lutsu pärast ei pea me muret tundma, ta on tabanud ülimat, mida kunstnik igatseda oskab." Mati Unt, 1987: "Igal rahval on oma salajased kirjanikud, kes tema omapära erilise intiimse autentsusega tabavad. Nad on niivõrd rahvuslikud, et neis puudub vähimgi kaubaväärtus. Mis siis, et maailmaturul kästakse olla etnograafilised. See käib tegelikult ikkagi vaid kitši ja võltseksootika kohta. /…/ Luts libiseb käest nagu libe kala ikka. Ta asubki kuskil põhjas pimeduses ja peidus. Las ta siis olla."
