Maa oli sõjas vabaks võideldud ja seda vabadust oiti. Kui oidmisest üksi enam ei aidand, siis mindi teda kaitsma. Mindi, sest vabaduse sõda oli veel meeles, nisukest asja paarikümne aastaga ei unustata. Aga kõik lõppes ikke nii, et tulime sealt ära. Mehed oitsid ambaid risti, naised oitsid nuttu tagasi ja lapsed oitsid ema seelikusabast kinni. Kõik oitsid oma elunatukest ja lootuseküünalt, et see enneaegu ei kustuks.
Kuda asjad edesi läksid, seda me ju mäletame. Tulime mitmele võõrale maale, kes kuskile, aga eestlust oitsime igal pool, sest see oli meile sama tähtis kui kodus leivajuuretis. Kui Eestimaal asjad imelikult ärevaks läksid, siis oitsime inge kinni, et uut tapatalgut ei tuleks. Ei tuldki, aga vabaks sai me rahvas küll.
Vabariik saab jälle aasta vanemaks, uus on varsti sama vana kui endine. President annab sel puhul aurahasi ja teenetemärkisi, ikka nendele, kelle tegevus on aidand muutuda Eestil tugevamaks ja paremaks. Nõnda seisab kirjas selle papri peal, mis Ärman mulle näha tõi. Lugesin ja vaatasin – uhked nimed kõik ja ühegi kohta ei saa alba sõna ütelda. Aga kudagi kurvaks tegi see pilt ikke, sest üks katekoorija on paari viimase aasta jooksul ära kaotatud.
Eelmised presidendid antsid teiste ulgas aumärkisi ka eestluse oidjatele välismaal. Aga see, kes ise välismaal sündind ja kasvand, enam ei anna. Ju ta teab ja tunneb seda värki paremini. Aga põhjust ma välja nuputada ei mõista.
Küsisin Kata käest ja sain just nisukese vastuse nigu kartsin. Kata ütles, et vanamees, kui sa midagi oida tahad, siis oia oma keel ammaste taga. No aga mul pole neid ambaid enam nii palju järel, et keelt kinni peaks. Ja selles see minu probleem seisabki – lõksutad aga keelt ja kaevad endale igemetega auda.