Vanaste oli oidmine moes. Oiti oma kodu ja peret, kuuris kuivi kasealgusi, kööginurgas kurgitünni, keldris kardulaid, aidas kevadeks seemnevilja. Oiti obest ja oinast, kukke ja kulti, leivajuuretist ja oma ingerahu. Ninaalune oiti kuiv, küünealused puhtad ja särgisaba korralikult püksis.Talvel oiti tee tare mant saunaesikuni ja kemmerguni lumest puhas, et lapsed saaks kasvai paljajalu lipata, kui vaja. Kui pühaba ommuku saaniga kiriku minema asutasid ja puhand ruunale korra piitsaga nähvasid, said nisukest sõitu, et oia piip ja prillid.

Maa oli sõjas vabaks võideldud ja seda vabadust oiti. Kui oidmisest üksi enam ei aidand, siis mindi teda kaitsma. Mindi, sest vabaduse sõda oli veel meeles, nisukest asja paarikümne aastaga ei unustata. Aga kõik lõppes ikke nii, et tulime sealt ära. Mehed oitsid ambaid risti, naised oitsid nuttu tagasi ja lapsed oitsid ema seelikusabast kinni. Kõik oitsid oma elunatukest ja lootuseküünalt, et see enneaegu ei kustuks.

Kuda asjad edesi läksid, seda me ju mäletame. Tulime mitmele võõrale maale, kes kuskile, aga eestlust oitsime igal pool, sest see oli meile sama tähtis kui kodus leivajuuretis. Kui Eestimaal asjad imelikult ärevaks läksid, siis oitsime inge kinni, et uut tapatalgut ei tuleks. Ei tuldki, aga vabaks sai me rahvas küll.

Vabariik saab jälle aasta vanemaks, uus on varsti sama vana kui endine. President annab sel puhul aurahasi ja teenetemärkisi, ikka nendele, kelle tegevus on aidand muutuda Eestil tugevamaks ja paremaks. Nõnda seisab kirjas selle papri peal, mis Ärman mulle näha tõi. Lugesin ja vaatasin – uhked nimed kõik ja ühegi kohta ei saa alba sõna ütelda. Aga kudagi kurvaks tegi see pilt ikke, sest üks katekoorija on paari viimase aasta jooksul ära kaotatud.

Eelmised presidendid antsid teiste ulgas aumärkisi ka eestluse oidjatele välismaal. Aga see, kes ise välismaal sündind ja kasvand, enam ei anna. Ju ta teab ja tunneb seda värki paremini. Aga põhjust ma välja nuputada ei mõista.

Kas eestlust oitakse Eestimaal nii ästi, et väljaspool pole oidmisel mõtet? Vai pole meil enam oidjaid olemas? Vai on oopis nii, et kui seda Eestis ei oita, mis need auslenderid siis siia vahele jurgivad? Äkki läks eestlus koos krooniga ja pole enam vajagi oida. No ma ei tea – ümn ja lipp on ju ikka veel alles. Tugevaid käsi jätkub, kes lipuvarrast oiavad ja mõni oskab ikke ümni sõnu kah, kuigi kolmas salm Jumalast kõneleb.

Küsisin Kata käest ja sain just nisukese vastuse nigu kartsin. Kata ütles, et vanamees, kui sa midagi oida tahad, siis oia oma keel ammaste taga. No aga mul pole neid ambaid enam nii palju järel, et keelt kinni peaks. Ja selles see minu probleem seisabki – lõksutad aga keelt ja kaevad endale igemetega auda.

Märkmed: