Linnar PriimägiLinnar Priimägi Foto: Arno Mikkor
https://www.aripaev.ee/uudised...
Kas parem või halvem ─ arvake ise. Ühiskonna sisepinged igatahes kasvavad enne riigikogu valimisi ja see pingekasv jätkub pärast valimisi veel suurema hooga. Eestil puudub praegu vahend, millega sisepingeid ülaltpoolt maha võtta. Rahvas peab saama oma vimma välja elada, nii palju kui seda on ja kui seda juurde tekib. Peamiseks sotsiaalseks probleemiks on kisendav ebaõiglus, mida ei püütagi enam varjata. Valitsus pakub: "Õiglane riik kõigile!" Aga rahvas tahab kuulda: "Verine võitlus ebaõigluse vastu!" Seal on suur vahe. Esimene loosung on leige ja mittemidagiütlev, teine tuline ja kaasakiskuv. EKRE on selle nüansi tabanud.
Mängu tulevad ka välispinged, sest iseseisval Eesti Vabariigil ei ole iseseisvat välispoliitikat ja meie riigijuhid püüavad kõigest väest olla meele järgi välismaalastele. Aga nüüd näeme, kuidas Eestiski välispoliitilised pinged kasvavad üle sisepoliitilisteks (nagu Ida-Euroopas üldiselt). Ma ei näe pisimatki võimalust rahumeelselt lõpetada käimasolev Ukraina kodusõda – ja mida sellest peab järeldama? Kas Julia Timošenko saab tulevase presidendina hakata tegema midagi muud kui praegune Petro Porošenko, kas tal lubatakse? Kui sellel sõjal pole lõppu ning see sõda Ukraina ja, olgem ausad, ka Eesti juhtkonna õhutusel pidevalt eskaleerub, siis võib 2019 jääda maailma viimaseks rahuaastaks või maailma viimaseks aastaks üldse. Väljapääsu ei ole. Selle globaalse, s.t meidki kaasava konflikti puhul on otstarbekas meeles pidada juudi vanasõna: "Kas läheb kivi vastu potti või pott vastu kivi ─ kaotajaks pooleks jääb igal juhul pott." Kas Venemaa on pott?
Hinnatõus Eestis ei ole mitte niivõrd majanduslik, kuivõrd psühholoogiline probleem. Kui aktsiisi tõustes hinnad kasvavad, siis ei lange hinnad ka aktsiisi kahanedes – poodnikud ei anna järele. Alles eile lugesin Delfist: "Õlle hinda ei hoia kõrgel alkoholiaktsiis, vaid kaupmeeste ahnus." See pole mingi avastus, vaadaku, kuidas või hind jäi kriisiaegsele tasemele ka pärast toorainenappuse lõppu. Siin on vähe lohtu, et 98 protsenti planeedi elanikest on meist vaesemad, nagu uhkustab Eesti Ekspressi peatoimetaja. Kõige rohkem kardab nälga rahakoti suu. Mitte vaesus pole kole, vaid vaesushirm. Ja vaesus on ebaõigluse kõige selgemini nähtav ilming. Inimesed kardavad vaesust ja riigi vigane, ma ei ütle, et inimvaenulik, aga kindlasti inimvõõras majanduspoliitika on neile selleks põhjust andnud.
Kõige ebaõiglasemalt mõjub Eestis üha avalikum, üha varjamatum, üha häbematum parasiitlus. Rahvas ju näeb, kuidas elatakse kõvasti kinnimakstud hõlbuelu Toompeal ja Kadriorus. Rahvas ihkab, et oma ametipostilt minema kihutataks niihästi need, kes rahvale kahju on teinud (ma ei suuda siiani ära imestada, kuidas Juhan Parts saadeti vangimaja asemel Luksemburgi), vaid ka need tegelased, kellest Eesti rahval mitte midagi kasu pole olnud, ei ole ega tule.
Ja põhimure: mitte ühelgi Eesti poliitilisel jõul ei ole realistlikku plaani, kuidas tõsta eesti rahva iivet. Nägin klippi, kus lasteaiatädi õpetas poistele laulu "Kus on minu noku, kus on minu noku...", aga kui me vaatame täiskasvanute ühiskonda, siis see on küll – näiteks võrdluses katoliikliku Hispaaniaga – steriliseeritud. Nagu ütles kadunud Hardo Aasmäe ühes meie vestluses: "Lapsed ei ole majandusrisk, lapsed on rõõmu allikas." Riik on kuidagi püüdnud lasteriski hüvitada, aga riiklikku lasterõõmu programmi ei ole. Kui vanematel pole oma lastest rõõmu, siis ei ole lastelgi rõõmu oma vanemaist. Milline on siis Eesti riigi, milline on siis eesti rahva tulevik?
Noh, kas järgmine aasta paistab parem või halvem? Ütelge ise!
Äripäev küsis juhtidelt ja arvamusliidritelt hinnangut järgmisele aastale.
