Viimasel ajal on palju kirjutatud, isegi vaieldud teemal, kes see õige ja päris- eestlane ikkagi on ja kas väliseestlane saabki kunagi päriseks, tehku ta, mida tahab.
Mina lisaksin sellesse poleemikasse veel küsimuse: kes julgeb olla see õige otsustaja ja kellel on õigus otsustada, kas teine on päris või välis, õige või mitte-õige? Minu meelest on probleem tugevate Nõukogude-aegsete juurtega. Siis ju tehti suurt vahet õigete, oma kodanike ja väliseestlaste vahel, kes olid igati kahtlased, tulid süstima lääne mõtteid ja jutustama erinevatest elustandarditest.
Eesti ajal olid väliseestlased need, kes elasid väljaspool Eestit, kuid niipea, kui nad naasid kodumaale, olid nad lihtsalt eestlased.
Kanadas ei tehta vahet, kus isik elab. Ta on ikka kanadalane nii kaua, kui ta ise ei otsusta oma rahvust eitada või näiteks ennast hoopis ameeriklaseks pidada, sest keel on ju sama. Tähendab, inimene ise otsustab. Sellele tuleks mõelda. Picasso on hispaanlane, kuigi elas suurema osa elust Prantsusmaal. Mitte välis hispaanlane, kuid kindlasti päris. Ka Neeme Järvi ja Arvo Pärt on ja peavad ennast eestlasteks, eesti helilooja on ka Eduard Tubin, kunagine väliseestlane. Kellelgi ei tuleks pähe Johann Kölerit pidada väliseestlaseks. Ta on ikka ja on alati olnud eesti kunstnik, kuigi elas terve oma täiskasvanud elu Peterburis ja mujal välismaal. Siiski on tal hindamatu panus keisrikojas ja vene valgustatud aadli seas eesti rahva heaks „lobbimises“. Köler pidas ennast ka ise alati eestlaseks ja lisas oma allkirjalegi Viljandi nime. Kodumaal kirjutati temast alati kui eesti kunstnikust ja eestlasest.
Huvitav näide on luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask, kelle ema oli lätlane ja isa eestlane ja kes elas kuni põgenemiseni Saksamaale Riias, Eesti Vabariigi saatkonnas. Suved veedeti vanavanemate juures Rõngus. Ivar Ivaskist kujunes eestlane, kuid tema õde on lätlane. Ivask on rõhutanud võimalust ise oma rahvust ja kuuluvust valida ja seda vaatamata sünni- või elukohale. Oluline on keel. Kodumaal on teda alati peetud eestlaseks ja eesti luuletajaks vaatamata sellele, et ta on sõjajärgsetel aastatel vaid ühel korral põgusalt Eestit külastanud.
Käesolevas artiklis tahan esile tõsta ühte Rootsis üleskasvanud eestlast ja tema panust eesti rahva ja ka riigi heaks: Jaan Manitski oli Eesti Vabariigi esimene välisminister, aga see pole minu meelest peamine.
Vaatamata poolapärasele nimele on suguvõsa pärit Viinistust, Eesti põhjaranniku külast, kus vanasti, enne Eesti aega, tegeldi kalapüügiga ja salaviina veoga üle lahe Soome. Kuigi Manitski on palju teinud tänapäeva Eesti heaks, investeerinud raha, asutanud firmasid ja andnud kohalikele tööd, pole ka see peamine, sest seda on teisedki teinud.
Manitski originaalsus ja suur panus on, et ta ostis oma vanemate kodukülas Viinistus põhjarannikul asuva endise Kirovi kalurikolhoosi suure külmhoone ja ehitas selle ümber kunstimuuseumiks. See on esimene ja siiani ainukene erakunstimuuseum või galerii Eestis, mis on avatud rahvale ja kus sissepääsu eest raha ei küsita. Eesti kunstiinimestele on Manitski galerii külastamine olnud rõõmsaks uudiseks ja ka avastuseks, sest kusagil mujal pole näiteks alaliselt eksponeeritud nii suurel hulga kvaliteetset 20. ja 30. aastate eesti kunsti. Huvitav on ka, et kõik tööd on kokku ostetud oksjonitelt ja eragaleriidest viimase kümne aasta jooksul, millest võib järeldada, et on tegemist fanaatilise kunstikollektsionääriga.
Manitskil on üks paremaid eesti klassika ja kaasaegse kunsti erakollektsioone, kirjutab Pekka Erelt Eesti Ekspressis (17.08.2002).
Kogusse kuulub ca 400 tööd, millest on galeriis eksponeeritud umbes 200. Nende hulgas Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Aleksander Vardi, Eduard Viiralti jt. tööd. Viinistu galerii on renoveeritud tööstushoone, kus praegu on neli suurt ruumi, viies veel pooleli. Ka kollektsioon on pooleli, sest Manitski täiendab seda pidevalt ja on hakanud ostma ka kaasaegsete kunstnike töid.
Üllatav on ka, et galeriis on pidevalt külastajaid. Minu sealviibimise ajal oli kuulda mitmeid keeli: eesti, vene, soome jt. Külastajate hulgas oli ka Ungari suursaadik abikaasaga ja mitu kunstnikku. Manitskil on kavas galerii ideed edasi arendada ja juurde ehitada seminaride, konverentside, õpikodade (workshopp'ide), õpperingide jm. ruume, korraldada erinevaid näitusi, ehitada kunstnikele ateljeeruume ning keraamikutele ja klaasikunstnikele töökodasid. Kavas on kujundada suurem keskus, kus juba on valmis kaheksa külalistetuba akendega mere poole. Kõik see toob peaaegu väljasurnud Viinistu külale elu ja elevust ning teeb selle Eestimaa üheks oluliseks kultuurikeskuseks. Jaan Manitski on Reet Varblasele jutustanud (Sirp 12. 07. 2001):
„Enne II maailmasõda oli Manitski Viinistu küla kõige tavalisem nimi. Mul on siin ema ja isa kodu jne. Ma olin küll 46 aastat Eestist eemal, kuid see ei tähenda midagi, sest mälestuste kaudu oli see mulle ju lähedane. Isa paat seisis siinsamas sadamas, kus nüüd mu oma paat, selle suure kivi tagant on ju kõik Viinistu lapsed tulnud — legend on selline.
Kunstigalerii on toonud elu ka Viinistusse: külakõrts on nüüd lahti samadel aegadel kui galerii, siiani oli vaid laupäeviti. Külainimesed vajavad eelkõige tööd, et elada: seenevabrik (Manitski asutatud) ja kalatsehh (Manitski osalusel) töötavad. Aga ka muud on vaja ja seda galerii annab.“
Usun, et siin ei julgeks keegi üldse kahtluse alla seada, kas tegemist on päriseestlasega. Samuti ei ole Manitski enam väliseestlane, ta on lihtsalt eestlane, kes tänu Rootsis elamisele on saanud laiema silmaringi, ta ei mõtle ainult oma heaolule, vaid ka oma kodukülale ja laiemas mõttes tervele Eestimaale. Tuleb vaid loota, et teisedki sellest eeskuju võtavad ja hakkavad niimoodi Eesti maaelu arendama ja tervet Eestimaad kultuursemaks muutma. Müts maha!
