Sirje Kiin
Riigikogu ei suutnud taas kord presidenti ära valida, ükski kolmest kandidaadist (Siim Kallas, Mailis Reps, Allar Jõks) ei saanud isegi mitte ligilähedaselt nõutud 68 saadiku häält. Eeldused selleks olid üsna napid, sest praegu on Riigikogus kuus erakonda: isegi nelja erakonnaga koosseisud ei jõudnud enamasti 68 häält nõudva kokkuleppeni, välja arvatud ühel korral 2011, kui Riigikogus õnnestus Toomas Hendrik Ilves teiseks ametiajaks ära valida.
Liia Hänni, üks põhiseaduse assamblee liikmetest ja presidendi valimiskorra väljatöötajaist, selgitas äsja Facebookis uuesti üle, miks seati toona presidendivalimise künniseks kahe kolmandiku Riigikogu koosseisu nõue: “ Presidendihääletuse reeglid sündisid Põhiseaduse Assamblees 25 aastat tagasi. Riigipea valimine oli Assamblee jaoks kõige kõvem pähkel, mis põhiseaduse valmimiseks tuli katki hammustada. Korduvad hääletused erinevate võimaluste üle president valida kinnitasid, et riigi põhiseadusliku konstruktsiooni stabiilsuse huvides eelistab assamblee enamus riigipea kaudset valimist. Redaktsioonitoimkonnale jäi ülesanne konkreetne valimiskord assamblee täiskogu ette tuua. Põhiliseks juhtnööriks oli seejuures soov tagada, et valitaval kandidaadil oleks laiapõhjaline poliitiline toetus. Siit ka kahe kolmandiku Riigikogu koosseisu nõue. Õnneks esitasime endale küsimuse – mis saab siis, kui parlament sellist üksmeelt leida ei suuda? Vastuseks küsimusele on valimiskogu.“
Valimiskogu koosneb saja ühest Riigikogu liikmest ja enam kui paarisajast kohalike omavalitsuste esindajast, kuid kes need täpsemalt on, pole veel teada. Neid alles hakatakse valima. Ajakirjanikud on tihti nimetanud valimiskogu põlastavalt „põlluks“, „sooks“ või „rabaks“, pidades silmas valijameeste võimalikku äraarvamatut käitumisele ja potentsiaalset manipuleeritavust, vähest seotust neile antud mandaadiga või muid ennustamatuid tagajärgi, nagu juhtus näiteks 2001, kui toonase valitseva kolmikliidu koalitsiooni tahte vastaselt valiti valimiskogus Eesti presidendiks komparteilise minevikuga Arnold Rüütel.
Ei tahaks niisuguse Eesti põlde, meie haruldasi soid ning rabasid halvustava suhtumisega sugugi nõustuda järgmistel põhjustel. Esiteks vaatame korraks ajalukku: ka EV esimene president Konstantin Päts valiti 1938 esmakordselt ära valimiskogus, kuhu vastavalt põhiseadusele kuulusid Riigivolikogu, Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu, kokku 240 liiget. Kuna kõik need instantsid olid esitanud presidendikandidaadiks ainult ühe kandidaadi, kelleks oli Konstantin Päts, siis vastavalt toonasele põhiseadusele, mis sätestas, et kui presidendikandidaadiks on üles seatud vaid üks kandidaat, valib presidendi valimiskogu.
Teiseks polnud Põhiseaduse Assamblees väljatöötatud presidendi valimise korras kunagi ega kuidagi alavääristatud valimiskogu võrreldes Riigikoguga. See oli lihtsalt järgmine seadusega ettenähtud menetlusaste võimaluse korral, kui Riigikogus ei suudeta saavutada kaht kolmandikku enamust. Kolmandaks tähendaks see kõigi eelnenud presidentide alavääristamist, sest ka Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves valiti ju valimiskogudes.
Valimiskogu moraalne alavääristamine võrdub eesti rahva alavääristamisega, sest lähtub eeldusest, nagu oleks ainsad targad Toompeal, seevastu all-linnas ja maakondades elavad rumalad. Riigikogu on ju valitud üldrahvalikel demokraatlikel valimistel, sestap võime olla kindlad, et rumalrahva protsent on Toompeal üsna hästi esindatud, nagu võime olla kindlad selles, et sinna on valitud ka paras hulk tarku ja missioonitundlikke poliitikuid. Sama kehtib valimiskogu kohta, mille arv on kolm korda suurem Riigikogu koosseisust, mistõttu seda on veelgi raskem ohjata erakondade vaheliste kinniskokkulepete või salaintriigidega.
Eesti presidendivalimiste suurim paradoks seisnebki minu meelest selles, kus lõpeb Põhiseaduse Assamblee poolt soovitud ja valimiskorda sisse kirjutatud demokraatlik erakondade-ülene poliitiline kokkulepe presidendi valimiseks ja kust algab ebademokraatlik paari või kolme erakonna vaheline poliitmanööverdamine kellegi või millegi välistamiseks või soosimiseks? Kust alates on sellised lepped head ja demokraatlikud ja kus ning kuidas hakkab asi haisema, st muutub ebademokraatlikuks?
Ehkki Riigikogu valimisvoorudes püüdsid reformierakondlased ja sotsid esitada omavahelist kokkulepet (esimeses voorus toetama Eiki Nestorit, teises voorus Siim Kallast) õilsa erakondade ülese koostöökatse näidisena, jäi sellest tegelikult avalikkusele äärmiselt ebameeldivalt lõhnava poliittehnoloogilise manööverdamise mulje. Esiteks on võimatu mõista moraali, mille kohaselt praegu toetame südamest üht kandidaati ja tunni aja pärast toetame niisama üksmeelselt teist kandidaati, et suudame pidada algul üht ja siis kohe teist meest kahe tunni jooksul kõige paremaks presidendikandidaadiks. Teisalt oli ju näha, et taoline poliitiliselt ebamoraalselt lõhnav lepe ei pidanud, mitmed (reformierakonna?) hääled kadusidki salajase valimise juures ära.
Ilmselt on taas tekkinud vajadus meenutada mu kadunud õe, üheksa valitsuse ja nelja Riigikogu koosseisu juristist parlamendinõuniku Ülle Aaskivi ootamatut, pretsedenditut kõnet Riigikogus täpselt kümme aastat tagasi 28. augustil 2006: „Ustavusvannet ei ole andnud te siin saalis ega neis ruumides oma erakonnale, te olete andnud selle riigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Sellesama põhiseadusliku korra üks osa on presidendi valimise kord. Mina, Eesti Vabariigi kodanikuna, tunnen vastutust selle riigi ees. Kas tunned ka sina, Riigikogu liige, või tunned vaid vastutust oma erakonna ees? Ka sellise erakonna ees, kellele ei ole püha ei põhiseadus, ei ametivanne, kes sunnib sind murdma oma ametivannet. Täna, homme oled siin ruumides vaid sina ise oma südametunnistuse ja vastutustundega. Ei erakonda, ei abstraktseid valijaid, vaid sina ise, hääletussedel, sinu südametunnistus, sinu ametivanne, sinu riik. Millise valiku teed, Riigikogu liige?“
Tõelist riigimehelikkust ja riiginaiselikkust, st Eesti riigile võimalikult parima presidendi valimist ootame nüüd valijameeste kogult, kes koguneb 24. septembril Estonia teatrisse. Kõigil teadaolevail kandidaatidel on oma plussid ja miinused. Siim Kallas ja Mailis Reps lähevad Riigikogus enim hääli saanud kandidaatidena edasi valimiskogusse automaatselt, Allar Jõks, Marina Kaljurand, Mart Helme ja mine tea, ehk ka üllatuskandidaat, näiteks Jüri Luik, peavad oma kandidatuuri esitamiseks leidma vähemalt 21 allkirjaga valijameeste toetuse. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus, st siin pole vaja kaht kolmandikku, vaid 50% pluss üks hääl. Valimiskogu koostöövõime president ära valida osutub tõenäoliselt suuremaks, kui seda oli Riigikogu praegusel koosseisul. Elagu Eesti põld ja raba!
