Minu kätte jõudis uus “Rahvuslik Kontakt” 3/2013 ja nägin seal Sirle Söödi artiklit pealkirjaga “Vajame tugevat keskorganisatsiooni”. Kuna olen ka ennem Eesti Päevalehe veergudel arutlenud Rootsi Eestlaste Liidu (REL) teemadel, siis järeldasin pealkirjast, et juttu tuleb REList ja asusin huviga lugema, et millised on RELi juhatuse esimehe välja pakutavad võimalused RELi tugevamaks muutmiseks.
Alustati ajaloolise ülevaatega. Siis äkki ei tea miks ja millistel põhjustel on aga sisse toodud Eesti Päevaleht! Lisaks veel viibutatakse lehe juhtide poole sõrme, et lehe ellu jäämine sõltub nende reformikavast, tahtest, visioonist ja suutlikkusest. Mitte ühegi teise praegu tegutseva organisatsiooni juhtkonna poole ei ole selles kirjatükis pöördutud. Miks siis järjekordselt Eesti Päevalehe poole? Seda on tehtud veel rubriigi nimetuse all “REL muutub organisatsioonide liiduks” - kas siin on varjatud Vihje, et Eesti Päevaleht peab astuma RELi liikmeks? Lubatagu küsida, et kas rootsi eestlastel on vaja RELi või ikkagi sõltumatut häälekandjat?
Kas REL on oma konkreetsete ettepanekutega pöördunud Eesti Päevalehe poole? Veidi imelik on, et keegi näiteks Svenska Dagbladetí poole ei pöördu sarnaste etteheidetega - neil ju ka lugejate arv väheneb!
Kuna nüüd kord juba artikkel on käsile võetud, peatun ka teistel punktidel, mis tekitavad küsimusi. Märkasin, et Sirle Sööt kinnitab, et 2011. aastal langes ikkagi RELi liikmemaksu tasunud liikmete arv alla tuhande. Meenutades Aho Rebase artiklit 30. jaanuari Eesti Päevalehes, väidab aga artikli autor: “Kui möödunud suvel ja sügisel koostati vajalikud andmed RELile Rootsi riigitoetuse
taotlemiseks, jäi audiitori ja seega Rootsi Ungdomsstyrelse arvates puudu vajalikust liikmete arvust, et REL saaks riigitoetust eelmiste aastate ulatuses. Tegelikult oli vajalik liikmete arv olemas." Minus tekitab see siiani segadust - kas siis oli vajalik liikmete arv olemas või ei olnud?
“Rahvusliku Kontakti” kirjutises toob Sirle välja, et 2012. aasta viimastel kuudel tulid RELile appi Klubi Estetic ja Stockholmi Eesti Huvikool, et ületada 1000 liikme piiri. See tähendab, et need organisatsioonid astusid RELi liikmeteks. Tore, kuid kas sellised otsused võib teha juhatus või on selleks vaja aastakoosolekul küsida ka oma liikmete vastavat nõusolekut? Kas üldse Klubi Esteticu ja Stockholmi Eesti Huvikooli liikmed (Huvikooli puhul ka lastevanemad, kelle lapsed Huvikoolis käivad) teavad, et tänu kuulumisele nendesse organisatsioonidesse on nad alates eelmise aasta lõpust ka RELi liikmed?
Järgnevalt on Sirle visandanud RELi kui tugeva keskorganisatsiooni ideaalpildi. Esiteks: “Tugev keskorganisatsioon esindab juhtorganite vahendusel kogu eestlaskonna huve nii Rootsi kui Eesti ametivõimude ees ning võtab osa rahvusvahelisest ja regionaalsest koostööst.” Mulle meenub, et hiljuti esines avaliku põördumisega Eesti Valitsuse poole Eesti-Vene piirileppe osas ÜEKN (see on ära toodud ka Eesti Päevalehes). Mingit RELi poolset huvide kaitsmise või vähemalt probleemidele avalikkuse tähelepanu pööramist ei ole ma küll märganud. Sellega oleks ju võinud tegeleda RELi poliitikakomisjon!
Teiseks: “Üle riigi tähistatakse EV aastapäeva, taasiseseisvumispäeva, emakeelepäeva jt. tähtpäevi ja ajalooliste sündmuste mälestuspäevi." Neid tähtpäevi tähistavad vastavas regioonis elavad eestlased nagunii - mulle jääb arusaamatuks, miks seda peab tegema keskorganisatsiooni ridades? Ja kas see, kui EV aastapäeva tähistavad koos nt. Norrköpingi pensionärid, muudab selle kuidagi teistsuguseks kui selle korraldajaks oleks Norrköpingi RELi osakond?
Neljandaks: “On vaja jooksvalt hoolitseda aruka majandamise eest, et piisaks rahalisi vahendeid ka suuremate projektide läbiviimiseks ja ettenägematuteks kriisiolukordadeks.” Viidates tagasi käesoleva artikli algusele, siis loodetavasti teavad RELi juhatuse liikmed ikka ise ka, et kui palju või kas üldse nad riigitoetust said. Loodetavasti jälgitakse ka korrektselt seda, et ühtegi osakonda ei eelistataks ürituste korraldamiseks raha jagamise osas vaid raha eraldamine toimuks võrdsetel alustel.
Olen ka ennem välja toonud ja pakun välja ka nüüd - pole vaja üles ehitada suuri ja keerulisi organisatsioone, millest selle juhid isegi mõnikord täpselt aru ei saa. Kas on vaja jälle järgmisel aastal valida 40 liikmeline esinduskogu, mille istungite pingiread on paraku üpris tühjad? Ehk oleks just organisatsiooni lihtsamaks muutmine üheks võimaluseks raha kokku hoida ja see suunata hoopis ürituste korraldamiseks? Esinduskogu nõuet pole ka riigitoetuse saamisel!