Nii küsitakse sõpradelt juulikuu lõpu lähenedes. Tahetakse teada, kas nad Viljandi Pärimusmuusika Festivalile kavatsevad minna.

Ilus eestikeelne sõna pärimusmuusika on rahvusvahelises keeles folkmuusika ja üritus on rahvale tuntuks saanud kui lihtsalt Viljandi Folk. Folkisid on tegelikult Eesti suves juba mitu, Viljandis on seda viljeletud küll kõige kauem, maha peeti 14. festival, kuid ka Võru Folkloorifestivali peeti juba 11. korda, Hiiu Folki teist aastat Kassaris, tulemas on ühepäevane Seto Folk Värskas ja ka esmakordselt Märjamaa Folk. Aga miks mitte? Esinejaid jagub, paljud neist tõttavad välismaalt huvitavasse riiki üles astuma, igal linnakesel on omapära ja festivalil ühtlasi ka kindel rõhk.

Viljandi on siiani siiski eesti folkamise kuningas, nii haardelt (tänavu üle 100 kontserdi ja 300 esineja, neist veerand väljaspoolt Eestit) kui ka organiseerimisvõime suhtes (õpitoad, telklad, tudulad, pesulad, pillilaat). Külastajaid oli rekordarv, 24.000 ja ometi säras Viljandi oma korrapärasuses: ei silmatorkavaid alkoholiga liialdanud kakerdajaid, ei prahti ega kohaletoodud WC-de ootamisjärjekordi, neid oli lihtsalt nii palju! See kõik näitab, et ürituse logistika on hästi timmitud.

Muusikast: sel aastal olid festivali südameks lõõtsalised – “teppo lõõtsad, teised diatoonilised lõõtspillid, akordionid, karmoshkad, bajaanid, konsertiinad jne. Peale torupilli oli vist lõõtspill see muusikariist, mille ilmumine 19. sajandi keskel meie rahvatraditsiooni oli omamoodi revolutsiooniline samm, sest oli niivõrd uudne ja niivõrd erinev kõikidest pillidest, mis seni kasutusel olid. Esimene lõõtspill sündis Saksamaal 1822. Ja sealt alustas oma üsna skandaalset võidukäiku üle terve Euroopa, nii Läänes kui ka Idas.” /Igor Tõnurist/

Kontserte peeti viies sisesaalis, k.a. Jaani ja Pauluse kirikus, ning viiel välilaval. Kõige põhjalikuma elamuse saavad need, kes hangivad festivali 4-päevase passi. Passi käepaelaga on võimalik vabalt liikuda ühelt esinemiselt teisele. Tänu väikestele vahemaadele oli näiteks võimalik Shetlandi saarte “viiuli energiapommi” Filska järgselt maitsta Värska noormeeste Zetode publikut hullutavat esinemist Ööpäeva telgis, sealt minna Tallinna tänavat mööda kogema Eesti—Elevandiluuranniku—Norra ühisprojekti poolt pakutavat Viljandi Kultuuriakadeemia Suures toas ja tagasiteel lossimägede suunas põigata veel Kultrahoovi Marimaa Mursavõsile.

Samas võib sarmikas väikelinn sind kutsuda kaunilt kordatehtud puumaju imetlema, rohelisse orgu piknikule või Trepimäge pidi alla järveni – viimase kontserdi järgselt tähistaeva alla suplema või paati laenutades veele aerutama. Matti Lepiku (26) ansamblikaaslased Rootsist, kes esimest korda Eestis, imestasid just meeleolukate, inspireerivate esinemispaikade üle, mida Viljandi pakub. Muusikuna täitus Matti soov toredal üritusel esmakordselt ise esineda. “Tore oli lihtsalt olla nii lõbusal olemisel, eesti keele ja eesti muusika keskel,” väitis Göteborgis sündinud ja sirgunud noormees, kes pidas mainimisväärseks laupäevaõhtust maraton-öötantsu saatnud traditsioonilist klezmer- ja balkanimuusikat esitavat 7-liikmelist ansamblit Tummel Rootsist.

Matti vend Urmas Lepik (33) saabus kohale Kopenhagenist, kus ta töötab Rootsi Eksportnõukogus ja oli juba neljandat korda Folgil. Tema pidas oma lemmikuks Eesti oma Virre — “täpsemat, viimistletumat rahvamuusika varianti, kus täiendasid oma toonid ja avansseeritud imelikud kõlad”. Ka kiitis ta regilaulude “kõvemaks” ja mänglevaks tegijaid, uustulnukaid Diskreetse Mango Triot, keda Postimehe Margus Haav nimetas üheks meeldivamaks üllatajaks: “Tegelikult pole nad nii diskreetsed midagi ja nimele vaatamata on neid laval üheksa. Nooruslikult kompleksivaba lähenemisega hiilgav power-folk või regirokk on värske, nakatav ja lõbus. Me veel kuuleme neist.”

Piret Kokk (32), Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna peaspetsialist kiitis Eesti üht parimat akordionimängijat Henn Rebase duot Dmitri Dmitrenkoga. Veel imponeeris Venemaa Kvartet Ural, eriti naisliikme mängitud hiigelsuur bassbalalaika. Ning meie oma “suureks kasvanud” Vägilasi peab ta oma alatisteks lemmikuteks.

Eda Kusmin (35) ja Jaane Elmi (32), töökaaslased firmast Nybit, muretsesid endale juba varakevadel ürituse passid ning veetsid neli täiuslikku päeva muusikas. Eda konkurentsitu lemmik oli kaks korda esinenud “Baskipoisid” Iker Goenaga, kelle plaadi ta koheselt ka hankis ja koduteel veel kuulas. Jaanele tõid naeratuse suule vallatud musta huumorit valdavad soomlased Kiharakolmio (lõõtsad, mandoliin, kontrabass ja harmoonium), kes palusid rahval nii tõsise muusika saatel mitte tantsida, et see ei sobivat kohe üldse. Eestlased teadsid mida teha…

Minu kõige meeldejäävamaks kontserdiks jäi Jaani kiriku paksude lubivalgete müüride vahel kuuldud meloodiabassidega akordion (eestlane Tuulikki Bartosik) koostöös lõbusa viiuliga (inglise-rootsi Emma Reid). Rahustavalt jahe keskkond päikesest väsinud nahale ja Rootsi Orsa ning Dalarna rahvaviisid “gurmaanidele”, nagu kavas täpsustatud.

Folgi lõppedes valdab hinge samasugune tühi tunne, nagu lapsena laagrist lahkudes. Ja Viljandi jääb tasaselt toibuma.


*
Samal teemal:
Viljandi Pärimusmuusika Festivalil üle 300 esineja

Ajaleht Sakala kirjutas eelmisel nädalal 20.—23. juulini toimunud 14. Viljandi Pärimusmuusika Festivalist, kus astus üles üle 300 esineja Eestist ja mujalt. Tegemist on võimsa rahvusvahelise üritusega, mis toob kokku suuri rahvahulki.

Festivali pealik Ando Kiviberg räägib artiklis, kuidas festivali idee sündis. 1991.a. käis ta kultuurikolledzhi rahvamuusikatudengitega Rootsis Faluni folgifestivalil, kus tekkis idee Eestiski selline üritus teha. Asutati Noorte Moosekantide Selts, mille eesmärk oli pärimusmuusikat propageerida.

Esimene festival oli 1993.a. Pealtvaatajaid oli toona vaid 200 ringis. Läbimurre saabus järgmisel aastal, kui korraldati kolmepäevane rahvusvaheline festival.

Isiklike tutvuste kaudu õnnestus esinema kutsuda väga häid välismaa muusikuid. Neljapäevaseks muutus festival 1996.a.

Festivali eesmärgiks on propageerida eesti pärimusmuusikat nüüdisaegsete väljendusvahenditega. Tahetakse elavdada ja tugevdada eesti rahvamuusika traditsiooni.

Kaks kolmandikku programmist on Eesti muusika, välisesinejate ülesanne on peegeldada teisi muusikakultuure.

Viljandi festival kuulub Euroopa Maailmamuusika Festivalide Foorumisse, mis ühendab ligi 60 Euroopa festivali.

Rääkides üldiselt Viljandi linnast, ütleb Kiviberg, et väikelinna kohta on seal väga palju kultuuri. Euroopas pole just palju 20.000 elanikuga linnu, kus on sellise varustuse ja trupiga kutseline draamateater nagu Viljandis Ugala. Seal on muusikakool ja kultuuriakadeemia ning aktiivne kunstielu. (Ref.S)

Märkmed: