No küll on ikke janti selle Eesti Majaga. Oli janti enne, kui teda muretsema akkasime, suuremaks ja uhkemaks ehitasime, ja on jälle, kui see maja kõpitsemist vajab, et vihm läbi katuse kaela ei tuleks, kui sinna pitspalli pidama lähme.

Ma mäletan neid aegasi küll, kui meil seda maja veel ei old. Siis ma olin veel täisjõus mees, kodarad olid korras ja puha, mehel oli abet, aru ja akkamist. Ega ma niisama ei vahtind ega asju kõrvalt kaend, olin kõigel ninapidi juures ja käsipidi küljes. Omavahelist kakelust oli siis nigu nüidki, ühele pold üks asi ea ja teisele jälle ei kõlvand teine. Ikke eestlase moodu, et maailmas on üksainus õigus ja see on otsapidi minu käes. Kus veeti sõrmkooku, et kas osta sünakooku vai mitte. No jäi ostmata, osteti teine krunt, aga seal jälle ei tohtind kärakat võtta. Kuda kuripatt see eesti mees siis vennaihu süia vitsutab, see ei lähe ju ilma Viru valgeta kurgust alla.
Noh, saime siis lõpuks selle vana koolimaja ikke kätte ja sellest kuivale kaljule rajatud krundist kah lahti. Ega sellega veel nali lõppend. Ma olin siis veel laulumees ja proovisi pidasime ühes võõras kirikus, Ausa Eedi poest sadakond sammu eemal. Kus akkas kisa, et nüid tuleb laulukoor laiali ajada, kes sinna ilmatu kaugele idamaale proovi tegema läheb. Nüid on sellest kaugest idamaast ammu kesklinn saand ja laul käib nigu mullu ja muistegi, vaata ei vägevamini kui vanaste.

Mul on aega mõtelda ja seda praegast vägikaika vedamist kõrvalt kaeda. See on nigu vanapoisi naisevõtmine, et ei saa ega saa teoks. Võtaks rikka naise ja teeks talust mõisa, aga kardad, et läheb kurjaks kätte. Võtaks ilusa, aga see võidaks sul üle lüia. Kui ülelööjaks on su oma sulane, kus sa siis selle äbiga lähed. Võtaks koolitatu, aga vai see sul talus tööd teeb. Võtaks rõõmsa ja ea lauluäälega, aga see akkab alevis laulukooris käima ja sina muutkui sööda kodus sigu ja lüpsa lehmi. Vaja läheb ikke nisukest, kes on noor ja rikas ja koolitatud, kes lõhub tööd teha ega too kurja ämma kaasa, oiab sind ennast ega lase teisi lõhnale. Aga nende eade naistega on alati see äda old, et nad on omale juba ead mehed leid ja sinusugusest ei ooli.
Meie noored on vanast lagunevast majast tüdind, tahvad uut ja uhkemat. Nemad on siin kõrged koolid läbi teind ja kasutavad oma mõistust.

Vanadele jälle on see kunagine kauge paik lähedaseks ja armsaks saand, nemad mõtlevad südamega. Mina rehkendan, et ega asjast muidu asja ei saa, kui me südant ja mõistust omavahel ära ei lepita. Siis on meil ükspäe jälle oma tuba ja oma luba seal talitada nii kuda ise eaks ja õigeks peame. Ega mina oma Kataga kah alati ühes nõus ei ole, aga ära me oleme eland siiamaani ja kumpki kedagi teist jusku ei tahagi.

Märkmed: