Saksamaal kõneldakse juba mõnda aega põlvkondade sõjast. Pensionäride elu on praegu veel üsna muretu, aga rahvastikuiive on madal ja noori töötegijaid, kelle palgast ka tulevikus pensioniraha võtta, jääb ikka vähemaks.

Nii ähvardab tänaste 25-aastaste põlvkonda vaeseks pensionäriks saamise perspektiiv.

«Tulevik kuulub vanuritele!» Sest kuigi reklaamimasin klantsajakirjade kaantel noori ja ilusaid näitab, on reaalsus teine. Täna minnakse veel 65-aastaselt karate trenni, tehakse metsajooksu, toitutakse tervislikult ja statistika näitab, et noorpensionärid kasseerivad veel 20 aastat pensioniraha.

50 aasta pärast on pool Saksamaa elanikkonnast vanemad kui 60 aastat. Rahandus- ja pensionipoliitika, haigekassad, tööturg, haridus ja ühiskonna innovatsioonivõime – miski ei saa olema nii nagu ta praegu on. Ühiskonda ootab kollaps.

Seda realistlikku perspektiivi on hakatud siin natuke tõsisemalt võtma. Jalule tõusmas on noor generatsioon ise. Saksamaal moodustati Tulevaste Põlvkondade Õiguste Fond ja juba ongi nördimust tekitanud noorte poliitikute ideemängud: näiteks et 75-aastased peaksid loobuma kallitest ravimitest ja kallitest südameopratsioonidest.

Nimetatud tulevikufondi juhataja Jörg Tremmel ütleb: «On selge, et minu põlvkond peab elama kasvuhoone-efekti ning aatomitööstuse jäätmete mõju all, samal ajal kui poliitikud, kes selle eest vastutavad, ammu pensionil on. Meil on kokku 1,3 billionit eurot riigivõlgu - tshekk, mis meile edasi ulatatakse. See on kahtlemata generatsioonidepettus.»

Et generatsioonide pettusest pääseda, reformib Saksamaa juba mitu aastat haigekassa-poliitikat. Kavalad rehkendused, nagu tagantjärele leitud, generatsioonide probleemi ei lahenda.

Nüüd neljapäeval ilmusid sotsiaalreformi ettepanekud professor Rürupi komisjonilt. Esimene ettepanek - tõsta pensionile mineku piir 65-lt 67-le aastale - tekitas kohe üldist vastupanu, olgugi et see muutus alles kaheksa aasta pärast jõustuks. Praegu moodustab pension 48 protsenti palgast.

Rürupi ettepanek oli see protsent tulevikus 48-lt 41,6-le alandada. Seda kuuldes kuulutas opositsioon kogu sotsiaalreformi läbikukkunuks, ise paremaid ettepanekuid esitamata.

Nii küsitakse Saksamaal, et kas meid ootab põlvkondade sõda või koguni vanurite riigipööre. Sest riik on demokraatlik, mis tähendab et enamus - tulevikus niisiis vanurid - otsustab. Pensionärid üliõpilaste vastu, lapselapsed vanaemade vastu.

Majandusjuhtidel on kõne all päästerõngas immigratsioon. Aga valimistel võidavad poliitikud hääli lubadusega Saksamaa võõrastega ülerahvastumisest päästa. Samas on rahvastkuteadlased välja arvutanud, et praeguse elatustaseme hoidmiseks oleks vaja kohe igal aastal 700 tuhat noort oskustöölist sisse tuua, kuid niisugust haritud tööliste hulka pole võtta Ida-Euroopastki, rääkimata Aasiast-Aafrikast.

Üksmeel näib saabuvat arusaamas, et tulevikus tuleb elada viletsamalt ja üksikute väikereformikestega põlvkondade konfliktist ei pääse. Kõikehõlmavat kontseptsiooni sellegipoolest veel kuskilt ei paista.

Arne Luht, Berliin, Raadio Vaba Euroopa

Märkmed: