Homme, laupäev, 23 juuni, on Võidupüha - päev, mille tähtsust meie rahvale ja riigile tähistati nii väärikalt ja täppipanevalt viimases Eesti Elu numbris. Paraku pidid eestlased seda saavutama relvaga tohutu ülekaalu vastu, mitte nagu aastal 1991 sai laulva revolutsiooni järgselt poliitilise otsusega taastada Eesti Vabariik.
Elades Kanadas on huvitav aga täheldada, et siin polegi niisugust päeva nagu Võidupüha, vaid mitmeid erinevaid päevi, millega märgitakse kas sõjade lõppu (või edukate lahingute algust, näit. D-Day, teise ilmasõja olulisemaid pealetungide alguspäevi. Päev, mille eduga algas Euroopa poliitilise näo muutmine, mis kestis enam kui 45 aastat.) Isegi Teisel maailmasõjal on kaks lõpupäeva – Euroopas ja Aasias. Neid päevi on mitu, kuna Kanada on kuulunud kas otseselt Inglismaa kolooniana selle kuningriigi sõjaotsuste kaudu sõjaosaliseks või pärast iseseisva dominiooni staatuse saavutamist 1. juulil 1867. a kohusetundest seistes oma liitlaste kõrval rindel ja kaevikus. Riigipea on ju ikka Inglismaa monarh.
Siin riigis märgitakse huvitavalt ka sõdade algust, nagu sel esmapäeval alustati 1812. a sõjaks nimetatud 200-aasta juubeli märkimisega. Tollal oli see küll Inglismaa ja USA vaheline sõda, mis vähemalt inimkaotuste poolest polnud sugugi selle sajandi suuremaid ega olulisemaid. Kuna see lõppes ameeriklaste tagasitõrjumisega ja isegi Valge Maja põletamisega, siis on see võitlus Vahtralehemaa piiride säilitamise eest leidnud olulise osa rahvuslikus mütoloogias.
Kanada mainekamaid ajaloolalisi Jack Granatstein on 1812. a konflikti vaadeldes leidnud, et see oli pigem lokaalne, st New Yorgi, Kingstoni, Detroidi ja Niagarade vaheline võitlus kui Washingtoni ja Londoni poolt korraldatud või isegi soovitud sõda. Kuna USA Vabadussõjast oli vaid 36 aastat möödunud, elas USAs ikkagi palju neid, kes ihusid Inglismaa peale hammast, Kanadas aga see-eest mitmeid, kes lojaalsusest kroonile ja troonile olid Ameerikast põgenenud Ontario ja Erie järvede põhjakallastele. Vist selle tõttu pole olnud märgata, et ameeriklased sõja aastapäevale suurt tähelepanu omistaks, lõppes ju kõik status quoga.
Sel esmaspäeval alustas Kanada Parkide valitsus ametlikult sõja-aastapäeva tähistamisega Newfoundlandis, Signal Hillil, kus Perry laevastik lõplikult USA huvi sõjardliku tegevuse vastu lõpetas. Toimus ajaloo taaselustamine ehk reinkarnatsioon, mis algas piltlikult Ohios, kus president James Madison Inglismaa kolooniatele Upper ja Lower Canadale sõja kuulutas.
Selliseid ajaloovinjette toimub sel aastal Kanadas päris mitu. Suve jooksul liigutakse idast läände, Kingstoni, Torontosse, Niagarale. Kuna mitmed rahvuspargid on seotud sõjaga (Fort George Niagaral, näiteks), siis on parke korrastatud nö juubeliks ning külastajal on võimalik isejuhitavatel külastustel tutvuda sõjaajalooga, ka uhkete monumentidega (Kindral Brocki oma Niagaral on üks Kanada uhkemaid sõjamonumente, mis väärib kahtlemata külastamist). Toronto Fort York on samuti ligipääsetavamaid kohti, kus saab ajalukku astuda. Huvitunuile soovitan külastada võrgulehte http://www.pc.gc.ca/culture/18....
Mis aga suvepuhkust plaanides peaks igat kanadalast, turisti panema mõtlema, on et miks on inimkonnal vajadus mitte ainult vägivallaga konflikte lahendada, aga samuti tagantjärele neid pidulikult tähistada? Eestlaste võidupüha tähendas globaalse sõja raames lõpuks rahvale iseseisvuse, omariiklikuse väljavõitlemist. 200 aastat tagasi ei olnud sellised huvid mängus, olid vaid imperialism, kolonialism ja vanad vimmad. USA on praegu ikka sõjategevuses, Kanada samuti, tänu uuele globaalsele ohule, äärmuslike islamiusuliste terrorismirünnakutele.
Tahaks loota, et need noored, kes suvel koolipuhkusel külastavad ajoolisi kindlusi, lahinguvälju, monumente, saaks vanematelt, siltidelt, ka ajakirjandusest meeldetuletust, et sõda hävitab tavainimeste elu, poliitikud aga jäävad tavaliselt sellest kõigest puutumata. Nii on vähemalt ühe Kanada ajalugu ülikoolis õppinud inimese isiklik arvamus.
TÕNU NAELAPEA
Kas sõda väärib juubelit?
Arvamus
TRENDING
