Iga eestlane, kelle mälu ulatub aastasse 1991, peaks kindlasti teadma, kus ta viibis, millega tegeles ning kellega koos oli nimetatud aasta 20. augustil. Päev, mil saime teada, et meie väike Eesti on suutnud verevalamiseta jõuda ühise unistuse täitumiseni. Läbiviidud küsitlusest selgub, et 20aastased kodu-eestlased mäletavad neid sündmusi ähmaselt, 30- ja 40aastased teadvustavad päeva olulisust ning mõistavad, kui palju elu muutus, liikudes Nõukogude korra alt vabasse riiki. 50aastased ja vanemad inimesed aga oskavad kõige sügavamalt hinnata vabaduse väärtust, taasiseseisvumispäeva tähendust ning võrrelda kahte vabariiki kas enese või vanemate mälestuste läbi.

Mida Teile tähendab 20. august? Kumba Eesti Vabariigi tähtpäeva Te suuremalt tähistate või Teie peres tähistatakse? Kuidas?

Helle (21), üliõpilane ja välisministeeriumi töötaja: "20.august on minu jaoks eelkõige ärev mälestus lapsepõlvest, kuigi selle sündmuse tähtsust ma tookord, 10-aastasena ei mõistnud. Alles hiljem, kui koolis ajaloo tunnis nendest sündmustest räägiti, oskasin oma mälupildid õpetaja ning raamatu jutuga kokku viia.

24.veebruari tähistatakse meie peres rohkem kui 20.augustit. Kui ilm on ilus, siis ollakse valmis varakult tõusma ning hommikul aastapäeva paraadile minema. Käiakse kirikus ning lõunasöök on pidulikum kui tavaliselt. Õhtul kutsutakse sõbrad külla või minnakse ise kellelegi külla - juuakse shampust ning vaadatakse televiisorist presidendi vastuvõttu."

Imbi (38), vallavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik: “Kui ikka päris ausalt öelda, siis 20.august tähendab lihtsalt vaba päeva - puhkepäeva. 24.veebruar omab aga hoopis teist tähendust. Kuna meie peres elab 85-aastane vanaisa, kes on endine I Eesti Vabariigi ratsaväe ohvitser ja 17-aastane poeg Rene on kaitseliitlane, siis osalevad nemad aktiivselt vabariigi aastapäeva auks korraldatavatel üritustel. Vägevaid isamaalisi lauakõnesid kodus küll ei peeta, see on lihtsalt üks ilus päev. Kuna tavaliselt on see päev olnud meeletult tuuline ja külm, siis auvalvest või paraadilt tulnuid ootab alati pidulaud. Küpsetan kindlasti mõne koogi või tordi. Vanaisal on taas võimalus pajatada oma mälestusi möödunud aegadest, mis enamasti on meil kõigil juba ammugi pähe jäänud.

Kui ise olin laps, siis minu vanaisa kodus peeti seda päeva väga kõrges aus. Vanaema suri teel Siberisse, koolidirektorist vanaisa jäi imekombel kolme lapsega Eestisse maha. Kogu oma elu koolidirektori ametit pidanud, suutis ta siiski varjata oma põlgust Nõukogude korra vastu ja samas jääda jäägitult Eesti-meelseks. Vabariigi aastapäeva tähistati alati piduliku lõunaga. Selleks kogunesid kõige lähemad sõbrad, kellega julgeti rääkida avalikult oma tõekspidamistest, kaotatud vabadusest, „Ameerika Hääles" viimati kuuldust jms. Olin siis laps, aga miskit minu eest otseselt ei varjatud, kuid teadsin, et teistele kuuldust kunagi rääkida ei tohtinud. Lauakõned olid kindlalt olemas ja lauldi keelatud laule, kuid hääletoon ei olnud kunagi valjult rõkkav, pigem tasasem ja lapse jaoks ehk põnevamgi.”

Hele (22), reisikorraldaja: “Kui Eesti taasiseseisvumispäeva 20. augustit võrrelda vabariigi aastapäeva 24. veebruariga, siis suuremalt tähistatakse loomulikult vabariigi aastapäeva. Viimane on pikaajalisem püha ning rahval rohkem südames. Kui siin töö juureski on juttu 20. augustist ja vabast päevast, siis paljud ei oska kohe öeldagi, mis püha nüüd tulemas on. Kindlaid traditsioone ei ole selleks päevaks meie peres välja kujunenud, seega tähistamiseks seda nimetada ei saa. See on vaba päev ja mõnikord jälgime televiisorist paraadi.“

Saima (63), pensionär Saaremaal: “Usun, et 20.august ei ole meeles just kuupäevana, kuna sinimustvalged lipud toodi juba enne seda päeva välja, kõik need sündmused vabaduseni kestsid mitu aastat ja ületavad kaugelt ühe päeva mõõtmed. 24.veebruari on alati nii-nii pühaks peetud, et iga teine päev kahvatab selle kõrval, ka vene ajal tähistati ja peeti seda päeva väga meeles. Küll vaikselt ja pereringis, sinimustvalge lipu all, kuid väga püha oli see päev siis ja on kindlasti ka nüüd. Vanemad inimesed ei julgenud enam lootagi, et kunagi jälle vabadus tuleb, alati öeldi, et minu silmad seda enam ei näe.

Mäletan, et mõni aeg enne ärevaid sündmusi ütlesin oma osakonnajuhatajale, kes oli ise vana veteran, et nii hea oleks, kui kunagi Kingissepast jälle Kuressaare saaks. Tema vastas mulle külmalt ja kõhkluseta, et seda küll ei juhtu. Aga näe – 20.august tõi meile selle unistuse täitumise, mida enam väga ei julgetudki loota.”

Valdur (37), pressiesindaja: “Eelkõige on see isiklik sündmus mulle, et just tol aastal, kui 20.augusti sündmused olid, vedelesin ma operatsioonijärgselt jalutuna voodis ja jälgisin pingsalt kõiki kättesaadavaid meediakanaleid kodus. Kuulasin abikaasa nõuannet, et ma unustaksin ära sellises seisundis teletorni juurde mineku. Ekstra ei tähista me ei 20.augustit ega ka 24.veebruari, kuid oma pisikesed sümboolsed söömaajad, sinimustvalge lipu all teeme alati.”

Ivo (23), üliõpilane: “20.august ei tekita minus mingeid erilisi tundeid, kuid 24.veebruar on ikka palju tähtsam päev. Paneb mõtlema, et Päts ja teised riigimehed olid võimul ning saavutasid lühikese ajaga midagi enneolematut. 20.august on nagu loomulik lõpp sellele venevärgile.”

Heiki (50), muusik: “1991. aasta 20.august oli väga ärev päev, elasin siis Tallinna kesklinnas – kõik tankid ja rahvas Narva maanteel olid otsekui peopesa peal. Ajaloolist uudist kuulsin televisiooni otseülekandest. Nüüd, taasiseseisvumispäeval on see elevil tunne hästi meeles. 20.augustil lähen randa, kui on ilus ilm. 24.veebruar on palju tähtsam päev kindlasti enamusele eestlastest.”

hetamm@hot.ee

Märkmed: