Kas taibukad ideede sepad või kroonilised rahulolematud? Viimasel ajal on eesti pressis olnud palju juttu projektist "Eesti tuntuks!". Räägitakse nn. Eesti märgi otsinguist ja Eesti rahvusvahelise maine kujundamisest. Püütakse leida midagi, mis ühendaks Eestit ja oleks talle ainuomane, et seda siis pakkuda välismaailmale.

Mõni aeg tagasi kutsus president Meri oma rahvast tegema ettepanekuid Eesti "Nokia" kohta. (Mõeldud on Soomele kõikjal maailmas nime teinud "Nokia" taskutelefone). Nii vajatakse siis hädasti värskeid ideid - mitte ülearu ekstravagantseid, vaid ikka arukaid ja hästi läbimõelduid. Idee Eesti märgist on käivitanud vohava ja kontrollimatu mõttevahetuse, mis paiguti näib väljuvat esialgselt kavandatud raamidest. Nooremad Eesti poliitikud ei näi millegagi enam rahul olevat ja pakuvad ajakirjanduse kaudu ühe ehmatava idee teise järel.

Lugesin esmaspäevasest Eesti Päevalehest Kaarel Tarandi kontroversiaalseid mõtteid artiklist "Lippude vahetusel", mis oli mõeldud Eerik-Niiles Krossi hiljutise artikli "Estland, Estland über alles" ideede edasiarendusena. Viimases pakuti Eestile rahvusvaheliseks nimeks Estonia asemel Estlandi. Arvasin algul, et tegemist on paroodiaga, aga artiklisse süvenedes sain aru, et autoril on oma originaalsete ideede pakkumisega tõsi taga. Niisiis leiab valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand, et Eesti riigi rahvusvahelise nime vahetusest on vähe. Muuta tuleks ka ilmtingimata lipp. Kuid Tarandile ei meeldi mitte sugugi ka Eesti vapil olevad monarhiatele iseloomulikud lõvid ega soomlastelt kopeeritud hümn. Ta tahaks ära muuta kogu riigisümboolika ja kujundada sellest uue süsteemse terviku. Tema arvates poleks selles midagi ebaloomulikku, kui sama riigikorra raames muudetaks kogu riigisümboolika.

Kas meie lugejad, kes aastakümneid säilitasid paguluses Eesti Vabariigi sümboolikat, nõustuvad Tarandiga, et 117 aastase traditsiooniga sinimustvalge lipp on elanud kõigest 17(!) aastat rahva südames?

Mida ütleksid need, kes kodumaal hoidsid 50 aastat Eesti lippe küll maasse kaevatud kastides ja salajastes peidikutes pööninguil või mida kostaksid seepeale Eesti lipu all langenud kangelased? Tarandile meeldiks Eesti trikoloorist hoopis enam nn. ristilipp samas värvikombinatsioonis, mille kavandeid vaagis 1922.a. ka Eesti Riigikogu.

Risti kujutis viiks Eesti Tarandi meelest Põhjamaade hulka ja annaks ühtlasi märku sellest, et eestlased on kristlased ehk ristirahvas. Artikli lõpus seisab siiski märge, et see ei kajasta Eesti Vabariigi Valitsuse ametlikke seisukohti. Ja see on hea.

Eerik-Niiles Krossi idee asendada Estonia Estlandiga on ajalooliselt hästi põhjendatud ja mõjub seetõttu veenvamana. Teadagi kutsuvad skandinaavlased Eestit nagunii Estlandiks ja seegi võiks Eestit lähendada Põhjamaadele. "Estoniaga" seostub ju enamasti ka sellenimelise reisiparvlaeva hukkumine 1994.a. sügisel. Kas me ikka peame end nii väga Põhjamaadega seostama?

Vaevalt viiks ka lipu kujunduse või hümni muutmine meid Baltikumist automaatselt Põhjamaadesse.

Keegi vaimukas lugeja on jätnud artikli juurde kommentaari: "Hää küll, aga vaadake siis, et Estland Islandiga sassi ei läheks!"

Võibolla on kodumaa poliitikud alustanud Eesti märgi otsimise ja maine parandamisega valest kohast? Või pole ideede seppadel ega ka kroonilistel rahulolematutel vajagi midagi erilist välja mõelda, sest Eestist kui imepärasest väikeriigist on niigi palju räägitud. Eesti mainet on maailmas väga kõrgel hoidnud pikki aastaid meie tipp-kultuuriinimesed.

Mõnikord näib, et kodumaast kaugel elavad pojad ja tütred oskavad oma maast kõigi tema puudustega hoopis rohkem lugu pidada kui kodurahvas.

Elle Puusaag

Märkmed: