Tallinna ülikooliga seotud inimesed teevad lobby-tööd Eesti kultuuri- ja siseministeeriumis, saamaks raha vene keelt kõnelevatele inimestele kultuurikeskuse loomiseks. Arusaamatuks on jäänud aga tõsiasi, kas sellest tahetakse teha n-ö Vene Maja, mis peaks olema isemajandav, või kultuurikeskust, mida peaks majandama riik, mille kultuuri esindatakse ja tutvustatakse. Vene kultuurikeskuse asutamist Tallinnas ei toeta Venemaa aga mingilgi moel. Iseenesest on Eestil kui demokraatlikul riigil kohustus kõikide oma kodanike ees, vene keelt kõnelevaid inimesi on meil kogu rahvaarvust üks kolmandik. Kui nüüd Eesti riik eraldaks sellisele ettevõtmisele raha, kas siis see muudaks midagi meie suhetes Moskvaga? Kas Moskva lõpetaks siis oma Eesti-vastase propaganda? Ma kahtlen selles. Seda enam, et Vene propaganda pole ju kunagi toetunud faktidele.
Need venelased, kellega mina olen Eestis tuttavaks saanud, pole sellised, keda võib näha „Politseikroonikas” – joodikud ja narkarid, kes üksteist Lasnamäel või Koplis uue doosi või pudeli viina pärast maha löövad. Venelased, kellega mina olen kohtunud, on ärimehed, teadurid, õpetajad, kunstnikud etc.
Mõnede arvates alahindavad Vene ärimehed Eesti demokraatiat, ostes kokku kõike, et kontrollida Eesti gaasi ja naftat. Et Vene ärimehed pesevad Eestis oma musta raha. Nii võib juhtuda, et Vene Maja finantseeritaksegi musta rahaga. Või et Vene Majja viivad Putini salakuulajate niidid. Aga pole võimatu, et keskendutakse vene kultuuri esindamisele.
Üks Ameerika eestlane ütles mulle hiljuti, et kui venelased oleksid nahavärvilt helepunased, siis Lääs mõistaks paremini, kui erinevad nad meist on. Aga et venelased näevad välja täpselt samasugused nagu meie, siis jääme me lolliks, arvates, et nad ka käituvad sama mõistlikult kui meie.
Venelased ihkavad tsaari, Stalinit või vähemasti Putinit. Nad ei ihka demokraatiat, sest nende ortodoksne religioon näeb ette, et rahva ja Jumala vahel on keegi, kes aitab neil omavahel suhelda, kes ütleb, mida tuleb teha ja kuhu tuleb suunduda, kelle poolt tuleb hääl anda, kellesse nad peavad uskuma ja kui palju nad peavad kannatama. Sellega meenuvad mulle kiriklikud vaidlused 1960. a., kui Ameerika presidendiks valiti katoliiklane John Kennedy.
Enamik venelasi usub, et nende oligarhidesse, kes röövisid oma varandused viisteist aastat tagasi, peab suhtuma nagu tavalistesse kriminaalidesse, mitte nii, nagu suhtutakse nende teisikutesse Ameerikas – Rockefellerisse, Chase’i, Morganisse või Fordi, nimetades vaid mõnda neist. Ameerika oligarhe, kes ajasid oma suured varandused kokku 19. sajandil, peetakse Ühendriikides lausa siniverelisteks, eriti just nende järeltulijaid. Ausalt öeldes olid need “siniverelised” sama külmaverelised, kui on nendesarnased tänapäeval. Nad omastasid kõik, mida nad himustasid, hävitades tuhandeid inimesi, lõhkudes tuhandeid perekondi. Ka Microsofti looja Bill Gates näib süütu nohikuna, aga tegelikult on temagi sama halastamatu ning julm oma konkurentsivõistluses teistega, kui olid omaaegsed röövelparunid või oligarhid, kui mitte veelgi hullem. Meenutagem tõsiasja, et ajalugu kirjutavad võitjad.
Eesti uusrikaste järeltulijatest saavad tulevikus kindlasti kohalikud siniverelised, kui neid just enne istuma ei panda.
On arvatud, et kui jagada ära kogu maailma rikkus võrdselt kõikide inimeste vahel, siis viie aasta pärast on samad inimesed, kes enne olid jõukad, jälle sama jõukad ja vaesed jälle sama vaesed. Eks alati on lihtsam jagada teistele kuuluvat kui enda oma. Kõik me tahame hoida kinni sellest, mis kuulub meile.
Loomulikult on igal rahval õigus oma kultuuriajaloo säilitamisele. Iga rahvas peab oma ajalugu mäletama. Aga ei saa lukustada oma kodu uksi nende ees, kes siiralt ja südamest tahavad saada Eesti kodakondsust. Kes ikka tahavad eestlaseks saada, neil peaks see olema võimalik – me ju teame, et pole olemas nn puhast eestlast. Ka ei peaks me suhtuma neisse, kes on küll teisest rahvusest, aga saanud Eesti kodakondsuse, eelarvamuse ja kahtlustamisega. Ameerika Ühendriigid julgustasid ja aitasid eesti põgenikel saada Ameerika kodakondsust, kui Eesti oli okupeeritud. Minu vanemate põlvkond, aga ka minu põlvkond ei unustanud kunagi oma juuri, oma minevikku, oma keelt ja kultuuri ka siis, kui me juba olime omandanud teise riigi kodakondsuse. Tegelikult muutus Ameerika meile oma niisuguse käitumisega veelgi südamelähedasemaks.
Niisiis, kas Eesti maksumaksja peaks tasuma Vene Maja asutamise kulud Tallinnas? Igatahes üks asi, mida ma oma kümneaastase Eestis viibimise ajal olen õppinud, on see, et miski siin elus pole must või valge.