Kas tatikat tasuks kupatada? Vello Soots kõneles seente teemal
18 Mar 2003 Riina Kindlam
Erepunane vesinutt (Hygrocybe cuspidata). Ainus, mida Vello Soots on iial leidnud; Haliburtonis, Ontarios.
Paljudele võib pealkiri võõrkeelne tunduda, olgugi et eestlased peavad end üldiselt seeneteadlikeks, tundes kaugelt “hea söögiseene” ära. Paljud jätaks näiteks tatika metsa alla. Aga tasub eelarvamustest loobuda.
Selgub, et ida-eurooplased on kõige agaramad ja aimaks ühtlasi, et teadlikumad seenekorjajad. Lektori sõnul Tshehhi Vabariigis peab seenemüügiloa saamiseks läbima kursuse; kõige asjalikumad seenemäärajad (teosed, kuid võimalikult ka isikud) pärinevad Sveitsist; ning “venelased võtavad seeni väga tõsiselt”. Neil on kindel koht sealses köögis ja kultuuris – Tolstoigi on võrrelnud kasepuraviku karvast jalga mehe 3 päevase habemekasvuga. Aga kas teate, kui vähestel seentel on olemas ingliskeelsed nimed? Teadlased kasutavad ladinakeelseid.
Palupuravik (Leccinum vulpinum) näitab karvast jalga. Pildistatud Soomaa rahvuspargis, Viljandimaal.
Inglismaal võttis omal ajal võimust mürgiste seentega hirmutamiskampaania, mille tulemusena ka õudse “toadstool’i” (Silvet annab vasteks sitaseene) legendaarsus muinasjuttudes. Niisiis on Põhja-Ameerikaski üks vähestest käibelolevatest rahvakeelsetest nimedest Chanterelle, (ladina Cantharellus cibarius), ehk põhjapoolkera hinnatuim kukeseen.
Nimed paatjas pilvik, kännumütsik ja tore riisikas peegeldavad meie rahva suhet seentega. 11. märtsi õhtul oli Vello Sootsi eesmärk pakkuda Tartu College’i kuulajaskonnale lühitutvustust, rõhutades siin ja Eestis kasvavate seente erinevusi. Pigem seente viljakehade erisusi, kuna see on ainus silmnähtav seene osa, mis aeg-ajalt pinnale ilmub. Maa-alune mikroskoopiline juurestik võib aga olla mitusada aastat vana.
Mycological Society of Toronto president Vello Soots.
Füüsikadoktor Vello Soots, keda tuntakse skautluse ja Metsaülikooli kontekstis ning Tartu College’i nõukogu esimehena, on olnud 10 aastat Mycological Society of Toronto president. Teda köidab mükoloogia ehk seeneteadus, kuna fungist teatakse üldiselt väga vähe. Antud seltsi 250 liiget on valdavalt Ida-Euroopast; Kanada suurimas, Montréali 1500 liikmega mükoloogia ühigus on omakorda suur prantslaste mõju.
Loeng koosnes lektori võetud valguspiltide sarjast, mida võis vaadelda kas teaduslike ülesvõtetena või värvide ja vormide tõttu hoopis ausa moodsa kunstina, mikromaailma taustal. Kottpimedas saalis oli kuulda rahva reaktsiooni kahele seenele: armas äratundmisohe harilikku kukeseent, ja ahhetus tema süsimusta sugulast nähes. Korduvalt rõõmustas lektori väide “see on täpselt sama seen kui Eestis.”
Antud kukeseen (Cantharellus cibarius) tärkas Vello Sootsi tare eest, Muskokas, Ontarios. Fotod: Vello Soots
Eristamise meelespea: pilvik ja riisikas kuuluvad tegelikult ühte perre, kuid riisikal on tavaliselt looklevama pinnaga kübar ja temast eritub piima, mis vahel ka mõrkjas. Sealt ka kupatamise (läbikeetmise) vajadus, v.a. porgand- ehk rahvasuus kuuseriisika puhul. Pilvikul ja riisikal on kübara all eoselehed (pikad triibud), kuid puravikulisel hoopis torukesed (nagu svamm).
Ebaametliku kiirküsitluse põhjal koostatud söögiseente esikolmik: 1. kukeseen; 2. kuuseriisikas; 3. suur sirmik. Ja vastuseks pealkirja-küsimusele: või- ning lambatatikad on väga head söögiseened kupatamata; s.t värskelt, marineeritult, konserveeritult. Tuleb vaid eemaldada limane kübaranahk.
Lõpetuseks küsis Elmar Tampõld lektorilt mida tuleb teha siis, kui keegi käsib sul seenele minna? Vello Soots: “Tuleb sõna kuulata.” Publiku seast lisas lektori vend Ülo: “Korv kaasa võtta.”
