Kiri, Malle Pärn
24.november 2008 02:00
Tegelikult oli meil ju lahe elu sellel “õudsel nõukogude ajal”. Vähe oli neid inimesi, kellel ei olnud võimalik pikka aega tööd leida, vähe oli neid, kellel ei olnud mingitki katust pea kohal. Lapsed käisid koolis ja lausa näljas ei olnud keegi. Nüüd on lapsed tänaval, maainimesed tööta ja linn kodutuid täis.
Siltide kleepimine on alati olnud propaganda vahend. Paha nõukogude aeg ja hea iseseisvusaeg. Kumbki ei vasta ju tegelikult tõele.
Me oleme praegu täpselt samuti valeliku propaganda ohvrid, nagu me olime siis. Vahe on vaid selles, et siis ei olnud panused nii suured ja mäng ei olnud nii vägivaldne. Mäng ei käinud elu ja surma peale.
Betti Alver elas viletsas keldrikorteris, tema loomingut ei avaldatud, aga uskuge mind, ta ei elaks praegu paremini. Ta oleks ju seesama, kes ta oli siis — põhimõtteline, aus, sirge seljaga ja vaheda sulega. Igas riigis on alati neid inimesi, kes maksavad oma kannatustega kinni edukate edu ja aktiivsuse.
Kummaline, et nad on kõikides süsteemides samad — need, kes mõtlevad ise, kes hoiavad alles südametunnistuse ja inimliku väärikuse. Ei jookse kaasa moevooludega, ei ehita endale mugavat elu, ei nõua suurt sissetulekut teiste inimeste arvel, ei tõsta kedagi kodust välja, ei trügi ega laima, ei tõsta kisa, kaeba kohtusse ega nõua oma õigusi.
See-eest oskavad nad asju õigesti näha ja isegi ette näha. Igaühele on antud midagi. Kes oskab hästi võimu või varandust jahtida, selle silmad on ähmased tõde nägema — sest kahte isandat ei saa teenida.
Muidugi oli palju asju väga pahasti. Muidugi oli kuulekas keskpärasus esirinnas ja kõrgemalt poolt heaks kiidetud. Ent kus see nõnda ei ole? Missugune süsteem orienteerub andekale mõtlejale, iseseisvale arukale inimesele? Sellised on kõigi süsteemide silmis ohtlikud inimesed, sest nad ei allu ideoloogiale ja ajupesule.
Mõelgem hästi järele, enne kui hakkame eelmist elukorrraldust tervenisti maa põhja kiruma! Selle asemel oleks võinud vähemalt esimeseks kümneks aastaks säilitada selle osa, mis tolles süsteemis hea oli, ja muuta järk-järgult seda, mis oli paha.
Kui vaatame ainult investeeringuid, rohket kaubavalikut, rikkurite kasumeid, tippjuhtide palku, uhkeid hooneid, siis on muidugi kõik kole hästi. Ent selle “heaolu” teeb täiesti tühjaks kõik see, mis on hävitatud, likvideeritud, invaliidistatud, kõrvale heidetud, seisma pandud, ära lõigatud.
Rääkimata sellest, et tegelikult ei ole praegune elu ju heaolu. See on nagu vähkkasvaja, mis hävitab elavad rakud. Niisiis, me hävitame selle, mis on loomulik. Meie maainimeste toodang ei kõlba meile enam, sest suured saksad mujal maailmas tahavad meid üle ujutada oma hiigelvabrikute masstoodanguga.
Kui palju on meil veel neid inimesi, kes midagi toodavad? Enamik tegeleb kaubitsemisega, mida vene ajal nimetati spekuleerimiseks. Ja need kaupmehed veavad siia sisse igasugust prahti, mida kellelgi vaja ei ole. Eestimaa näib olevat Euroopa prügimägi, kuhu sokutatakse sisse kõik, mis mujale ei kõlba.
Lihtne on valitseda rahvast nõnda, et rahvas pannakse võimude välja mõeldud seadusi täitma. Selline valitsemisviis tegelikult ei korralda ühiskonna suhteid. Pigem hävitab see inimeste loomuliku elukeskkonna. Seadused tuleb teha, lähtudes elukeskkonnast, lähtudes rahva olukorrast.
Kes hakkab istutama uut metsa, see saab seda kujundada oma tahtmist mööda. Juba kasvavat metsa ei ole võimalik kiiresti ümber kujundada. Seal tuleb teha muudatusi ettevaatlikult, et mitte tervet metsa ühekorraga ära hävitada.
Allikas:
www.DELFI.ee
