USA president George W. Bush tunnustas möödunud neljapäeval Venemaa saavutusi turumajanduse reformide elluviimisel, mis tähendab Venemaale enamsoodustatud rezhiimi andmist USA kaubanduspartnerina. See hea uudis avab Moskvale nähtavasti peatselt ka uksed Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vennaskonda. Vastutasuks lubas Vene president Vladimir Putin Bushile jälle igakülgset toetust terrorismivastases sõjas. Moskva tippametnike sõnul aitab kõnealune uus staatus kaasa suure hulga uute töökohtade loomisele ja üldise majandusliku olukorra paranemisele Venemaal. Lubatud USA-poolsest toetusest lõikavad eriti kasu metallurgiatööstus jt. majandusharud.

Möödunud nädalal, vaid 10 päeva pärast Vene-NATO Ühisnõukogu moodustamist leidis juba aset selle esimene istung Brüsselis, kus osalesid Vene ja NATO riikide kaitseministrid. NATO peasekretär George Robertson nimetas kohtumist ajalooliseks, mis aitab efektiivselt kaasa Vene-NATO suhete edasisele arengule.

Selgi kohtumisel olid peamiselt kõne all julgeolekuküsimused (terrorismiohu vältimine lennukites, tuuma-elektrijaamades jm.). Lord Robertson on isegi veendunud, et Moskva suudab täita mitmeid olulisi vajakajäämisi ja lünki NATO tegevuses. Vene kaitseminister Igor Ivanov teatas Brüsselis taas, et Moskva seisab küll uute Ida-Euroopa liikmete kutsumise vastu NATOsse, kuid lubas samas lahkelt, et kui laienemine peaks teoks saama, ei jahuta see ometi Vene-NATO sõbralikke suhteid. „Küsimus NATO edasisest laienemisest pole meie, vaid NATO asi,” leidis Ivanov suuremeelselt.

Nii jääbki meedias avaldatu põhjal mulje, nagu oleks Venemaa juba praegu demokraatlik riik, kes on oma kunagised vallutusplaanid ja suur-riiklikud ambitsioonid sootuks unustanud või vähemalt need kalevi alla lükanud. Vene ja USA presidentide äärmiselt soe vahekord, mis vägagi meenutab nende eelkäijate analoogilisi sõbramehelikke suhteid, on selle kujutluspildi tekkimisele tublisti kaasa aidanud.

Siiski — kainelt mõtlevad poliitikud ja analüütikud väidavad, et selliseid ümbersünni imesid võib leida vaid muinasjuttudes, kus need juhtuvad vaid nõiavitsa väel.

Eesti Riigikogu liige, isamaaliitlane Aimar Altosaar analüüsis 6. mai Eesti Päevalehes Vene kunagist kurikuulsat lähivälismaa-doktriini — kuivõrd see praegu veel kehtib või säilinud on. Meenutame, et selle doktriini autor on kunagine Vene tipp-poliitik Sergei Karaganov, kes ca 10 a. tagasi tuli välja ideega, et Balti riigid kui endise N. Liidu alad peaksid kuuluma SRÜ riikide koosseisu ehk teisisõnu jätkama Vene impeeriumi osana. Altosaare sõnul ei võimaldanud aga Balti riikide edukas Läände integreerumine Kremli geopoliitikutel oma lähivälismaa-doktriini kuigi tõhusalt ellu viia. Teisisõnu — nad olid sellest sunnitud loobuma muutuvate poliitiliste olude tõttu. Küllap on siis loogiline arvata, et Venemaa ei jäta kasutamata soodsat juhust, et taas kehtestada oma mõjuvõim endistes okupeeritud riikides.

Viimastel kuudel võib täheldada Eesti-Vene suhetes teatud elavnemist. Vene poliitikud käivad Eestis ja eestlaste visiidid Moskvasse on sagenenud. Kremli kõrge ametnik Valeri Udaltsov leiab, et Eesti-Vene suhted on Kallase valitsuse ajal märgatavalt paranenud. Millised on siis selle positiivse poliitilise askeldamise tegelikud tulemused?

Moskva alluvuses oleva õigeusu kiriku registreerimine Eestis pidi ju teed sillutama uutele ja parematele suhetele, eeskätt topelt-tollide kaotamisele. Kuid — tunnistades eesti vanasõna “lase sant sauna, tahab lavale ka” paikapidavust — asus õigeusu kirik viivitamatult nõudma mingite varade tagastamist. Aga kuidas on lood Eesti presidendiraha tagastamisega, mis ikka veel Moskvas hoiul on? President Putin sai sellest ju pool-kogemata teada meie kaastööliselt Heikki H. Tannilt juba tükk aega tagasi ja lubas omalt poolt kiiresti kasutusele võtta abinõud eestlaste jaoks nii olulise sümboli tagastamiseks. Siiani pole seda tehtud. Pole ka ratifitseeritud piirilepingut ega kaotatud topelt-tolle, rääkimata siis eestlastele okupatsiooniajal osaks saanud ülekohtu heastamisest, selle tunnistamisest või vähemalt vabandamisest.

„Venemaa on kasutusele võtnud uue, präänikutaktika: nagu küllusesarvest on Moskvas ja mujal SRÜ avarustel on hakatud korraldama „SRÜ ja Baltimaade” kunstnike, muusikute, filmimeeste, detektiivide jne. kogunemisi. Praegu on valusalt kõne all 14. juunil rongiga Venemaale sõitev Eesti noorsportlaste delegatsioon, keda, tõsi küll, ei sõidutata sinna seekord mitte loomavagunites nagu nende vanavanemaid, kuid olukord peaks kutsuma meid ettevaatlikkusele,“ hoiatab Altosaar.

Tõepoolest — kui piitsataktika enam tulemusi ei anna, katsetatakse Moskvas nüüd nähtavasti präänikute loopimisega. Loodetavasti on Eestis küllaldaselt ettenägelikke ja tarku poliitikuid, kes Moskva manöövreid läbi näevad ja nendele vastavalt ka reageerivad.





 

 

 

Arvamus

TRENDING