Eesti rahvas saab 6. märtsil valida Riigikogu. Igal rahva häältega parlamenti valitud saadikul tuleb sügiseks otsustada – kelle poolt hääletada presidendivalimistel. Kuigi on tõstatatud isegi küsimus presidendi institutsiooni vajalikkusest.

„Tipp-poliitikutelt ootame ikkagi ennekõike ühiskonna eestvedamist ja uusi ideid,“ tõdes kommentaaris poliitiku rollist üks sõltumatu vaatleja. Kuigi loo autor pidas silmas otseselt Riigikogu kandidaate, usun, et üleskutse võiks ärgitada ka Presidenti.

Valitsuse, seadusloojate, kohtunike ja õiguskaitseorganite töö kvaliteeti kirjeldab varimajandus. Viimase osa on erinevatel andmetel väljendatud isegi suuruses 30 – 40 % Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Kas Presidendil pole neid andmeid või pole tal oma kodanikele midagi öelda? Erinevalt meediast, kes lahkab pealinna ühe tipp-poliitikuga seotud salaäri, kus sponsorid kinkisid laeva hinnaga 7 miljonit krooni („Arco-meeste kingitus,“ Äripäev, 16. veebruar 2011).

Varimajanduse kuritegelik olemus paljastub samm-sammult. Esmalt müüb keegi turul salasuitsu. Makse maksavad teised, aga riigi teenuseid tarbime üheskoos. Seejärel toetab suitsumüüja maksuvabalt teenitud rahaga parteisid (sarnase jaotuse korral on 30-40% parteide toetusest varimajanduselt). Poliitikute toetamisega ostab suitsumüüja endale „katuse“, millega pääseb vastutusest ka seadusrikkumise korral. Keegi asjaosalistest ei ole huvitatud süsteemi muutmisest. Kas mitte siin ei peitu põhjus, miks käib lõputu tants parteide rahastamise skeemidega?

Kes on meie tänase Eesti ühiskonna tõelised kangelased? Kas sünnitab süsteem väärikad rahvuse kandjad eeskujuks meie lastele? Kui tõsiselt oleme proovinud analüüsida, millist tõelist eestlast kui Kalevipoega vajavad enesele sihiks veel sündimata tuleviku eestlased?

Vaatleme Vabariigi Aastapäevaks kogu ühiskonna valitute kätega koostatud ordenisaajate nimekirja. Nii maksuameti kui ka rahandusministri endise nõunikuna ei ole mul midagi isiklikku Eesti juhtiva laevafirma Tallink ega tema juhtide vastu. Küll aga tahan näidata kõrge riikliku autasu ühe kandidaadi Enn Pandi medali teist poolt.

Kas tõesti soovib keegi siiralt, et iga President annaks välja riikliku autasu, mida tuleb hiljem tagasi nõudma hakata (Lennart Meri autasustas Iseseisvuspartei üht juhti Risto Teinoneni, Arnold Rüütel Rahvaliidu esimeest Villu Reiljani)? Jada jätkamine devalveerib väärikaid ordenikandjaid kuni ühel päeval keegi keeldub autasu vastu võtmast (Seda ei korva ühe ukrainlase kiitlemine Eesti riigilt ordeni teeninud sõbraga).

Välistamaks keskendumise Pandi isikule, vaatleme teda ühena neljast võtmeisikust süsteemis nimega Tallink. Pant alustas firmas viisteist aastat tagasi, lahkudes rahandusministeeriumi kantsleri ametist. Kaks aastat hiljem järgis tema eeskuju Maksuameti peadirektor Kalev Järvelill (Samas grupis maandus Järvelille järglane Maksuametis Aivar Sõerd). Mõne aasta eest legaliseeris oma suhted Tallinkiga Ühispanga endine juht Ain Hanschmidt (ka tema parem käsi pangas Lembit Kitter järgis eeskuju). Laevandusspetsialistina on kaasatud endise riigiettevõtte Eesti Merelaevandus boss Toivo Ninnas.

Kuidas eristuvad meist tavalistest väärikamad tõelised eestlased? Astudes kiiskavasse paleesse ei tohi unustada, et ehitist hoiab püsti vundament. Kas on meie vaadeldud süsteemil tormituuli kannatav alusmüür või püsib ta savijalgadel?

Meenutame karme 90-ndaid, kui Rahandusministeeriumi kantsleri otsus riigi rahavoogude suunamisel eristas sikud lammastest. „[see] tõi muu hulgas kaasa Sotsiaalpanga huku ning Ühispanga tõusu,“ kirjutab Sulev Vedler („Läänemere valitseja,“ Eesti Ekspress, 30. aprill 2002). Sarnaselt toimis süsteem Virumaalt võrsunud Maapanga ja tema juhi Malle Eenmaaga. Saksa hariduse ja kasvatusega ERA Panga omanik Andres Bergmann ütles otse, et selle kriisi ajal oleks pidanud turult lahkuma Ühispank („Bergmann: riik hülgas Ühispanga päästmise nimel väikepangad, Postimees, 11. detsember 2002).

Pandi tulekul Tallinki eelkäijasse nimega Hansatee vabanes ta senisest omanikust Enn Rohulast justkui kasutust vidinast laitmatult töötavas kellavärgis. Viimase vastupanu kohutas süsteemi täpselt sama palju kui tülikate väikeaktsionäride virisemine, miks Eesti ettevõtluse ühe lipulaeva suuromanikud kasumit nendega ei jaga.

Siin tuleb mängu Maksuamet. Kümme aastat tagasi raputasid ühiskonda skandaalid maksukonsultantide büroode läbiotsimisest. Maksuameti peadirektori alluvate seifides oli määratu kogus andmeid Eesti ettevõtjate finantsskeemidest, mis toimusid reeglina pankade vahendusel. Panga esindajad ei olnud aga kaugeltki alati pelgalt teenuse osutaja (vaatleja) rollis. Vähendamaks avastamisohtu annab süsteem korralduse peita otsad vette, mida iseloomustab järgmine e-kiri: „Inga Tomingas Ühispangast palus sõna jätta, et firma Patent Development tegevust ei jätka.“ („Maksumeti sõpruskohtumine Ühispangaga sadade miljonite mängus,“ Saldo, november 2004). Seetõttu polegi kummastav lugeda samas numbris peatoimetaja Margo Kokerevi kommentaari: „Äriringkondades peeti Ühispanka puutumatuks. /…/ Midagi hullu ei juhtunud ka siis, kui Järvelille toolile sai koolivend Sõerd.“ („Pankurid, maksuamet ja Ferrari,“ Saldo, november 2004).

Seega on ühe eduka firma arenguloos läinud veel suhteliselt hästi dividendideta jäetud väikeaktsionäridel. Suhteliselt hõlpsalt pääses skandaaliga maksuvabade tehingute eest riigikassale maksuraha tagastanud Hansapanga endine juht Indrek Neivelt. Võrreldes vanglaleiba maitsma sunnitud Malle Eenmaaga. Kõnelemata sama saatust jaganud ja tänaseks lahkunud Andres Bergmannist ja tema lähedastest.

Millistest parameetritest lähtuvalt ja kuidas on valitud välja väärikas tõeline eestlane? Ühest Tallinki edule vundamendi ladujast libisesin teadlikult üle. Enn Rohula lahkus väärikalt firmast. Ehtsa maarahva visadusega jätkab ta küll madalamas vees laevatamist, aga ta ei alistunud blatnoide süsteemi survele. Kas peegeldab Presidendi käega allakirjutatud otsus ja üle antav riiklik orden nii kogu Eesti rahva väärtushinnanguid? Kas tunnustame tehtud töö ja nähtud vaeva eest või hoopis süsteemi loojate ees?

Vähem kui kakskümmend aastat on möödunud Balti ketist ja Laulvast revolutsioonist, mil üksteisel käest kinni hoides tollasele Nõukogude Eesti eliidile ühel häälel oma vabaduse nõudmise teadvustasime. Täna jälgib enamus kodanikest eliidi pidutsemist ajakirjast Kroonika. Tütarlastele on eeskujuks seatud eliittüdruk Katja Šahmatova – Kati Toots. Noormehed võivad vastavalt maitsele malli võtta elegantsest pankrotihaldurist, tuntumast advokaadist või endisest politsei peadirektorist. Vürtsi lisavad seltskonnale teised endised tippametnikud ja tänased riigiettevõtete juhid.

Kes on tõeline eestlane? Ma ei eita kaaskodanike õigust nautida teenitud puhkust ja vahest isegi kadestan „Kroonika“ kangelasi. Aga usun, et täisväärtuslikus elus peab valitsema tasakaal tarbimise ja uute väärtuste loomise vahel. Tasakaalus peavad olema esmased ja teisejärgulised instinktid. Looduses valitseb eri liikide mitmekesisuse harmoonia. Aga inimühiskonnas? Paras annus tarbimist arendab uute väärtuste loomisele, ülemäärane aga tapab selle, määrates paratamatult hukkumisele ka järelejäänud tarbijad. Täpselt nagu arstirohi, mis õige doosi korral tapab bakterid ja tervendab organismi, aga ülemäärase annuse korral tapab mürgina organismi enda.

Kes on tõeline eestlane? Kas ei väljenda eesmärki kõige selgemalt meie lipuvärvid, kus sinine on taevas, must on maa ja valge on meie püüd helgele ja õnnelikule elule? Kaasaegsele inimesele aga on töö kaotanud oma tähenduse teadvustatud paratamatusena. Isiklikust kogemusest võin öelda, et töö võimalusest ilma jäetu mõistab, kui oluline inimõigus on lisaks söömisele ja isikupuutumatusele ka õigus töötada.

Mõned filoloogilised allikad osundavad sellele, et sõnal vabadus on inglise keeles kaks vastet liberty ja freedom. Tähenduse erinevus peitub mõttes, et liberty on vabadus, priius millestki, freedom aga vabadus midagi teha, tegevusvabadus. Seega erinevad sõnad edastavad erinevat mõtet – vastavalt priiust tööst ja kohustustest või vabadust töödeks ja kohustusteks. Kui Mel Gibsoni kehastatud kangelane filmis „Braveheart“ („Kartmatu“) ühendas rahva võitlusse hüüdega „Freedom,“ siis Suure Prantsuse Revolutsiooni deviis oli „Liberte“ (inglise keeles „Liberty“). Kas Te suudate kujutada Gibsoni mängitud kangelast filmi lõpukaadrites oma piinarikka surma hetkel koos viimase hingetõmbega karjumas maailmale „Liberty“ mitte „Freedom“?

Kes on tõeline eestlane? Kui demokraatia on teadlikult vabaduse valinud rahvuse isevalitsemine, siis on oluline mõista, millist vabadust silmas peetakse. Oluline on ka see, et rahvus oleks teadlik sellest valikust ja tema kodanike individualism kindlustaks parimate esindajate pääsu valitsemisele.

Võib küsida, kui olulised on Eestile presidendivalimised sellel maal elava rahva isevalitsemise osana. Presidendi institutsiooni efektiivsus parlamentaarses vabariigis ei ole minu arvates niivõrd juriidiline, kui praktiline küsimus. Teoorias sotsiaalselt eesrindlik Marxi idee oma bolševistlikus versioonis arenes veriseks tragöödiaks Venemaal ja okupeeritud liiduvabariikides. Endised bolševikud ja Eesti tänane eliit on aga pööranud demokraatia Eestis farsiks.

Pärast seda kui maailmavalitsemisele pretendeerinud fašism ja kommunism on alistatud, ei ole demokraatiale jäänud konkurente. Tänase Eesti poliitika peaküsimus saab olla – kas parempoolne või vasakpoolne demokraatia? Meie ühiskonna eripära on aga selles, et vastasseis ja võitlus ei toimu tegelikkuses mitte niivõrd ideoloogiate vahel. Pigem võib statistiliselt fikseerida ühelt poolt venekeelsete ja endise bolševistliku nomenklatuuri ning teiselt poolt eestlaste ja kaasaegse bürokraatia vastasseisu. Mina isiklikult hakkan sellises olukorras haistma juba identifitseerimise raskusi. Seetõttu hakkasin kaotama tööd nii „riigi“ struktuuris kui „vabas“ meedias.

Kes on tõeline eestlane? Ühes oma viimastest teleintervjuudest oli President Lennart Meri tõsises mures, et võimu on haaranud new rich, novo riš, uusrikkad. Täpsemalt muretses ta nende mõju pärast võimustruktuuridele ja –organitele.

Kui oma poliitilise, teenistusliku või administratiivse eelise kasutamine – võimu kuritarvitamine – isiklikuks rikastumiseks omaenese rahvuse arvelt on loomupärane, ei ole mina eestlane. Kui mitte-eestlased püüdlevad selle poole, et osaleda vabariigi majandusarengus ning tegeleda uut väärtust loova tööga, ei saa ma jällegi end eestlaseks lugeda. Vahest on saabunud aeg hakata keelelise oskamatuse asemel erilist tähelepanu osutama hoopis hingelisele kõlblusetusele?

Kes on tõeline eestlane? Artikli autor esitab mõtted reeglina oma nime ja sellega kaasneva vastutusega. Kõik lugejad ei peagi mõistma küsimusi sarnaselt, veel vähem neid mõtteid tingimusteta jagama. Autori mõtete oponendid esinevad aga harva oma nime all. Miks esineme anonüümselt? Kas mitte see anonüümset esinemist põhjendav hirm ei ole põhjus, mis ei lase meil muutuda? Seega muutusi peame alustama igaüks iseendast.

Kas tõelise eestlase hääl saab täna jõuda kõigi seda kuulda soovijate kõrvadesse? Kas täna peab tõeline eestlane Eesti rahva vabaduse heaks mängima va bangue?
Kas jäi ta viimaseks...?

P.S. Anekdoot.
Väike Peeter: Vanaisa, mis vahe on venelasel ja venemaalasel?
Vanaisa: Venemaalane on Venemaal elav venelane. Venelane aga Eestis elav venemaalane.
Väike Peeter: Vanaisa, aga mis vahe on juudil ja iisraellasel?
Vanaisa: Iisraellane on Iisraelis elav juut. Juut aga Eestis elav iisraellane.
Väike Peeter: Selge, vanaisa, tähendab meie oleme tõelised eestlased?
Vanaisa: Ei, Peetrike, tõelised eestlased elavad Kanadas, Austraalias või vähemalt Skandinaavias.
Väike Peeter: Vanaisa, aga kes meie siis oleme?
Vanaisa: Meie, Peetrike, oleme maarahvas, kes segab siin tõelistel venelastel ja tõelistel juutidel sõltumatut Eesti riiki üles ehitada.

Koit Luus
Üksikkandidaat nr. 875
4. valimisringkond Harju- ja Raplamaal

Märkmed: