Harta 12 sisu on õige, kuigi sedastus, et parteisüsteem on ummikus pole just värske sõnum. Võimulolijad ja meie valimisseaduse autorid on suutnud eesti inimesi “ebastabiilsuse” väidetava tondi eest nii hästi kaitsta, et poliitiline süsteem on kivistunud, tuues uue stagnaaja.
Hartat annaks täiendada, näiteks sellega, et rahvale loovutatakse pärast pikka ootamist õigus presidenti ise valida.

Kas Marju Lauristini ja Rein Raua ning nende kaaslaste ringkiri ei paista lugejale valimisvõitluse tööriista moodi? Teisedki hiljutised ponnistused on tegelikult valimiskampaania üritused. Katses kombata, kas on võimalik stimuleerida “universaalset ülestõusu”, on näha viigileheta püüet viia SDE ja pikalt inkubaatoris viibinud Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) võimule. Olukorras, kus Ansipi valitsuse umbusaldamiseks napib riigikogus hääli, mõjub see rusikatega vehkimise moodi. Kui "kirjad tsaarile" on reeglina vähetulusad, siis mõjusamana on tundunud protestijate ilmumine otse Reformierakonna treppidele.

Tahan hoiatada kahe reha eest, milledele meil astuda ei maksa. Esiteks jutt “vabakonna kaasamisest”. Ärgem leppigem vabakonna suunamisega “targemate peade" poolt juba valmis tehtud jõesängidesse, vaid näidakem ise initsiatiivi!

Näen Harta ümber koondunutes mitte niivõrd uusi nägusid, vaid mitmeid vanu, nende hulgas sama seltskond, kes nullis 20. aasta eest Kodanike Komiteede potentsiaali. Ma ei pea silmas Tõnis Lukast ega veel mitut isikut, kelledel pole selles süüd. Mõned inimesed lihtsalt ei oska ega taha erru minna sobilikul ajal.

Kas VIK ja Indrek Tarand ei ole meile karuteenet osutamas, lüües sabad kokku sotsidega? Eesti vajab küll “vastupandumatut jõudu” konkureerimaks “Festung Stenbock’iga”, kuid mitte sotsiaaldemokraatide laiendatud pinki.

Ja nüüd siis ka teine hoiatus. Rahval on siiani jagunud talupoja mõistust, et püsida vaba turu teel. Kas me ei suuda siis tõesti asendada Reformierakonna neoliberaalset ja kartellide- ning monopolismilembelist kapitalismi tõelise vabaturu ühiskonnaga? Eestimeelne vabale ettevõtlusele tuginev süsteem ei sulgeks postkontoreid, koole, ja pritsimaju, ega sunniks kohalikke omavalitsusi kaugenema küla ja kihelkonna elanikest haldusreformi sildi all.

EL tõesti on kaputt. Kõikjal kaevuvad riigid sisse OMA majanduste kaitsel. Vasakule kreeni sattumine uues protektsionistlikus maailmas oleks viimane asi, mida Eesti vajab. Selle asemel, et vaba turgu unarusse jätta (sest sotsialistidel pole mitte kusagil maailmas seda soolikat), tuleb osalusdemokraatia koos väikeettevõtetega tuua rohujuurte tasemele.
Ühinen küberkommenteerijaga, kes päris hiljuti: “Kes on mõistlik President, keda saab usaldada, ei ole ahne, ja ei ole eputaja, ega karda tegusid teha mis on õiged, ja kes mõtleks rahva peale?”

Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant

http://www.delfi.ee/news/paeva...

Märkmed: