Lõpphinde George W. Bushi valitsuse edukusele annab ikkagi Iraagi sõja õnnestumine või nurjumine, ütleb enamik vaatlejaid. See tähendab – kui vaidlused selliste sisepoliitiliste probleemide ümber nagu abordivabadus, Ülemkohtu kandidaadid või luureasutuste omavoli, on viimseni ära vaieldud ja silmapiirile ei ole ilmunud ka mingit uut erutavat skandaali, mis tõotaks vabariiklasest presidenti jalust maha rabada just parasjagu enne novembrikuiseid vahevalimisi.

Iraagi sõda on inspireerinud mitmeidki asjatundlikke kommentaatoreid küsima: kas oleme jõudnud lõppfaasi? Ja kui, siis milline oleks nüüd Ameerikale kõige õigem stsenaarium – kas panna oma ressursid mängu lõppvõiduks või hoopis tasa ja targu Iraagist lahkuda. Viimastel nädalatel on seda küsimust püüdnud lahendada kaks endist presidendi turva-alast peanõustajat ja üks USA suursaadik.

President Jimmy Carteri riikliku julgeoleku guru Zbigniew Brzezinski, asetudes ilmsesti taandujate leeri, surub oma argumendi mõnevõrra mõistatuslikku vormelisse: nimelt, et meil tuleb „vastu pidada, kuid mitte võita; järele anda, kuid mitte kaotada“.

Põhiliselt tahab Brzezinski selle vormeliga ümber lükata president Bushi väite tema jõuluaegses kõnes, et meie ainuke valik on „kas võit või kaotus“. Ei, ütleb Brzezinski Washington Post'is, meil ei tule taotleda „ei võitu ega kaotust“, vaid ettevaatlikult instseneeritud lahinguväljalt lahkumist. Turva-veterani konkreetseist nõuandeist on ehk olulisim soovitus püüda laiendada USA Iraagi-poliitika toetajaskonda välismail enamatele Araabia riikidele ning kodumaal rohkematele demokraatide erakonna liidritele (WP, 8. jaan.)

Kui prof. Brzezinski peamureks on välja töötada sobiv lahkumis-stsenaarium (exit strategy) Ameerika kaitsejõududele Iraagis, siis USA Iraagi suursaadik Zalmay Khalilzad peab kõike muud varjutavaks vajaduseks Iraagi demokratiseerumis-protsessi kaitsmist ja hoogustamist. Selleks tuleb eelkõige likvideerida kahe peamise usulahu – sunniitide ja shiiitide – vaheline konflikt, st. luua alus etniliseks üksmeeleks. Teiseks tuleb detsembris vastu võetud uut põhiseadust täiendada föderalismi põhimõtetega, et fikseerida kõigi provintside ühiseid õigusi ja kohustusi Bagdadi keskvõimu vastu. Ning demobiliseerida ja desarmeerida kõik miilitsaüksused.

Vastupidiselt Brzezinskile, kelle ettepanekud on mõeldud Ameerika üldsuse veenmiseks, pöördub suursaadik Khalizad eelkõige nn. „Araabia tänava“ poole. Taotlemaks Iraagi ühiskonna ühendamist ühtseks rahvusriigiks, kirjutab ta Wall Street Journal'is:

„(USA) sõjalisi pingutusi laiendavad meie poliitilised sammud sunni araablaste kaasahaaramiseks, niisamuti kui sõbralik kaasabi Araabia Ühendemiraatide, Jordaania, Saudi Araabia ja Türgi poolt... Meie võidustrateegia tuumaks on vastutuse ülekandmine kindlale ja asjaajamiseks võimelisele Iraagi valitsusele“ (WSJ, 9. jaan.)

Brzezinski retseptiks oli niisiis „mitte võita, kuid mitte kaotada“; Khalilzadil – eelkõige võita araablaste kaasabi lõpplahenduse leidmiseks. Kolmas variant, mille pakub välja Brent Scowcroft, endine presidentide Gerald Fordi ja Bush-seeniori turva-alane peanõustaja, on vältida valikut riski- või võiduvõimaluste vahel ja lähtuda USA riiklikest huvidest, milleks on eeskätt vajadus vähendada sõja kõrget maksumust „rahas ja veres“. Scowcroft kirjutab Washington Post'is:

„Tõeline väljakutse seisneb nende kahe vahelisest valikust hoidumises ja sellise variandi valimises, mis kõige tõenäolisemalt edendaks USA riiklikke huve ja teeks võidustsenaariumi (rahvale) kõige vastuvõetavamaks, vähendades selle riske ja kulusid.“(WP, 16. jaan.)

Vaevalt saab keegi nende sihtmärkide vastu vaielda. Küsimus on: kuidas neid saavutada? Scowcrofti üksikasjalisemates ettepanekutes on mõndagi, mida võiksid niisama hästi soovitada ka Brzezinski voi Khalilzad. Kuid ühes asjas on Scowcroftil sajaprotsendiliselt õigus: kogu senine aastaid kestnud kaklus küsimuse ümber, kas Iraagi sõda on õige või vale, kuulub ajalukku. On aeg vaadata ettepoole ja keskenduda Iraagi tulevikule, ütleb Brent Scrowcroft, lisades:

„(Iraagi debati) revideerimine võiks väga hästi alata sellega, et me (sellised) küsimused nagu, kuidas ja miks me Iraaki sattusime, anname ajaloolaste hoolde.“

Märkmed: