Eerik-Jaan Sergo
kasutajale
VABA SÕNA
„KASSARI“ 80 AASTA EEST – venelaste ränk sõjakuritegu
Reisi-kaubalaeva „KASSARI“ uputamine 80 aastat tagasi, 10. Detsember 1939, oli siis teada esimene laev mis läks põhja Soome lahes peale Talvesõja algust. Nõukogude Liidu allveelaev Щ-323 ründas ja uputas neutraalse riigi, Eesti, laeva. Kuna tulistamine algas „Kassari“ päästepaatide suunas oli ilmselge, et vene allveelaeva kapteni siht oli hävitada nii laeva kui selle meeskonda, sealjuuresd teades et oli Eesti laev. NL salgas seda ränka sõjakuritegu, väites et saksa laev uputas „Kassari“. Kuid vene allveelaeva kapten sai siiski „Punase Tähe“ teenetemärgi „Kassari“ hävitamise eest, ning paar aastat hiljem tunnistasid mitmed vene sõjavangid, et NL uputas „Kassari“. Mitukümmend aastat hiljem ja seda korrati isegi aasta 1988, esitas Nõukogude Liit veidi erinevaid „muinasjutte“, et vene allveelaev hävitas eesti laeva „Kassari“ kuid põhjus oli, et „Kassari“ ei täitnud käske ja üritas põgeneda.
„Kassari“ oli väike laev mille tipp-kiirus oli 11 sõlme, ja see poleks saanud „põgeneda“ selgelt kiiremast sõjalaevast mis oli vähem kui 10 meetert eemal. „Kassari“ oli ehitatud Turus aasta 1888, pikkus napilt 40 m, 396 BruttoRegisterTonni ning oli ehitatud et viia 52 kajutites reisijat, peale kauba. Esimese maailma sõja ajal kasutas Vene laevastik seda laeva minitraalerite meeskondade majutamiseks, ja nimetas seda „KOMET“. Aasta 1938 ostis G. Sergo & Ko laeva nimega „Ebba Munck“ soome omanikult ja ristis selle „KASSARI“.
Aasta 1939, 7. Detsembril alustas „Kassari“ kaubaga kuid reisijateta Rootsist, Sundsvalli sadamast teekonna Tallinna. Meeskond koosnes 9 mehest ja ühest naisest. 10. detsembri 1939 varahommikuks oli laev Ristna tuletornist umbes 28,5 miili põhjapool, see tähendab tavapärasel laevateel. Oli umbes 4 kraadi külma, taevas oli selge ja puhus kirdetuul. Laeval oli 10 meeskonnaliiget. Kapteniks oli Alfred Sergo, vahis oli tüürimees Hans Sergo, Laeval põlesid navigatsioonituled ja ahtri lühikeses lipuvardas oli Eesti lipp.
Peale seda et Nõukogude Liit ründas Soomet hakkasid „tundmatud“ allveelaevad ründama neutraalse lipu all sõitvaid laeve. Kassari oli üks esimestest nendest. Veidi peale Kassari uputamist ründas sama vene allveelaev ka üht Saksamaa aurikut „Oliva“, ja saksa laeva kapten seletas hiljem, et venelased ei taibanud ei saksa- ega ingliskeelt.
Varahommikul 10. detsember, kui oli veel pime, nägi „Kassari“ meeskond valgussignaali, mis käskis laeva peatuda. Kell oli siis 03.50, meri oli rahulik (staatus 3-4), tuult oli 3 m/s ja nähtavaus oli hea, külma oli miinus 4 kraadi. Laeva kapten Alfred Sergo, värskelt unest äratatud, käskis laeva jääda paigale ja signaleeris, kolm vilesignaali, mis tähendas et see käsk oli täidetud. Meeskond nägi väga selgelt kuidas allveelaev tiirutas Kassari ümber ja mehed hõikasid oma laeva nime, Tallinn ja Estonia. Allveelaev tiirutas nii ligidalt, vaid 5-6 meetert eemal, ei said laeva ahtris lugeda laeva nime ja Tallinn. Hiljem on vene allveelaeva kapten seletanud, et kuna laeva nimi oli kirjutatud „saksa tähtedega“ oletas tema, et „Kassari“ on Soome laev. Kuid „Kassari“ meeskond kuulis allveelaeva meeskonnalt vene keelt ja sõna „estonija“, mis tähendas, et venelased teadsid selgelt et oli juttu Eesti laevast.
RÜNNAK
Allveelaeva Щ-323 komandör vanemleitnant Fjodor I. Ivantsov tahtis torpeedodega kokku hoida ja uputada laev kahurite tulega. Allveelaeval oli kaks 45 mm kahurit ja kaks kuulipildujat. Õnneks oli ühe kahurilukk külmunud ja vaid üks kahur töötas.
„Kassari“ meeskonnale üllatuseks avas allveelaev tuld nii kuulipildujast kui kahurist. „Kassari“ võis võta kaasa 52 reisijat, ja selle tõttu oli kummagil pool korstnat suured valged päästepaadid. Allveelaeva kahuri esimesed granaadid tabasid päästepaate. Juba see näitab et vene allveelaeva siht oli kõik tappa. Kassari ahtris oli aga kolmas väiksem päästepaat, mis oli tumepruuni puu värvi ja ei paistnud öösel ja kergelt lainelisel merel küllalt selgelt.
Kui granaadid tabasid laeva starboard külge, käskis kapten lasta alla päästeaadi ahtrist ja evakueerida meeskond. Üksinda katsus tema veel päästa laeva loggiraamatu ja dokumendid kuid granaadikillud hävitasid kommandosilla ja tema sai ka käest haavata, mille tõttu tema loobus oma kavatsusest ja pages päästepaati. Meeskond oli kogunenud päästepaati, väljaarvatud laeva esimene mehaanik Randmann, kes oli saanud surma. Kaks meeskonnaliiget olid aga tõmmanud veel teise eesti rahvuslipu laeva kõrgemasse masti enne kui lahkuti „Kassarilt“. Allveelaevalt tulistati päästepaadi suunas kus veel kaks meest sai haavata. Õnneks läks allveelaeva projektor katki ja pimeduses õnnestus meeskonnal sõuda eemale.
Peale julgelt 50 kahuritulistamist ei rehkendanud meeskond edasi. Hilisem vene allikas on kirjutanud et allveelaevalt tulistati umbes 160 granaati allveelaeva esimesest kahurist. Tagumine kahur ei töötanud kuna relvalukk oli külmunud. See kahuririkke ja et projektor kustus suht kiiresti päästis tõenäoselt eesti meremeeste elu. Suur osa vene kahuri granaatidest ei lõhkenud vaid lõid augu näiteks laeva pordi.
SÕUDMINE 14 TUNDI HIIUMAA RANDA
Allveelaevalt oli siiski nähtud seda väikest päästepaati ja nemad tulistasid huupi selle suunas. Allveelaeva kuulipilduja oli vigastanud päästepati, mis selle tõttu lekkis vett sisse, ja kaks meest, tüürimees Hans Sergo vasakut käelaba ja kütja Georg Torgi jalga kust jooksis palju verd.
Peale haavade sidumist pandi vanem Sergo, Tork ja naiskokk paati põhja lebama, samuti ka naiskokk, ja kuigi ka Alfred Sergo oli käest haavatud, kuid kergelt, siis see ei takistanud teda koos teistega sõuda. Kuus töövõimelised meremeest jagasid töö, nii et neli sõudsid, üks tõstis vett päästepaadist ning kuues puhkas, kuni tema vahetas välja ühe töötaja. Kapten seletas hiljem, et võeti pimedas suund välja huupi, lootes jõuda Hiiumaale, kuid kui päike tõusis oli lihtsam õiget suunda leida.
Kui väike päästepaat oli umbes 200 meetert uppuvast „Kassarist“ peatasid mehed sõudmise ja heitsid alla, sest allveelaevalt otsiti neid taskulampide abil. Umbes kell 04.30 allveelaev sukeldus. Eesti meremehed olid näinud, et allveelaeva meeskond märkis koha kus „Kassari“ oli põhjaläinud.
Külmunud ja väsinud võitlesid meremehed et jääda ellu kergelt lainetaval merel. Neil polnud ei toitu ega vett ja mõnedel puudusid jalanõud või osa riided. Meeskond jagas hilbud oma vahel nii et kõik said enamvähem midagi millega keha soojendada. Pang ja täis petrol-kanister oli päästepaadis ainsad asjad peale aerud, kuid petrol ei kõlbanud joomiseks. Pangest oli aga otsustav kasu, sest sellega sai vett paadist välja loopida. Neil oli päästepaadiga siiski vedanud, sest see väike tumepruun päästepaat polnud valgeks värvitud nagu need kaks suurt päästepaati, mida allveelaev kohe oli võtnud sihikule. Ühe paadi lasid „pilbasteks“ ja teise „sõelapõhjaks“ seletas kapten Alfred Sergo mitu aastat hiljem.
Peale kahe tunni sõudmist läks olukord ärevaks, sest oli näha kaks väikest sõjalaeva mis valgusheitjatega nagu otsisid midagi, ilmselgelt nende päästapaati.
Peale 14:e tunni sõudmist saabus meeskond umbes kell kuus õhtul Hiiumaa randa. Paat jäi merepõhja kinni juba 250 meetert rannast. Veedasid paadi koos haavatutega randa ning metsatyukka, kus tegid väkse lõkke petroliga. Järgmine päev neid leiti ja viidi Tallinna.
ARUANNE JA JÄRELKAJA
Kapten Alfred Sergo kirjutas üksikasjaliku aruande kuid vaikis teadlikult sellest, et oli juttu Nõukogude Liidu allveelaevaga. Allveelaev oli vähem kui 10 meetert eemal ja Kassari meeskond kuulis vene keelt ja ka sõna „estonija“ ning nägid et see oli NL:u allveelaev. Kapten ja meeskond kartsid, tõenäoselt väga õieti, et sellest võib ainuld tulla halba, kui nemad räägiksid tõtt.
Kuna meeskond „ei teadnud“ seletada mis allveelaevast oli juttu, oletasid mõned ajalehed et see oli saksa allveelaev ja teised et see võis olla Nõukogude Liidu allveelaev. Pikka aega väitis Nõukogude võim oma ajalookäsitluses, et Saksamaa allveelaev uputas „Kassari“. Hiljem on venelased aga ametlikult seletanud, et see oli NL-u allveelaev mis oli hävitanud laeva, kuna „Kassari“ ei täitnud käsku ja katsus põgeneda.
Rahvusvahelise õiguse kohaselt pani Štš 323 kapten Fjodor Ivantšov sõjakuriteo. Tema ei vastutanud oma kuriteo eest vaid sai Punas Tähe teenetemärgi. Sama märgi sai ka suurtükijuht. Nõukogude Liit lükkas tagasi Eesti valitsuse avaldatud protesti jaanuar 1940.
Nõukogu allveelaeva „kuulsusrikas saavutus“ oli aga nii kriminaalne kui tohutult rumal. Allveelaev 323 tuli oma ohvrila väga ligidale (mõnede allikate järgi vaid 5 meetri kaugusele) ja tiirutas mitu ringi ümber laeva ning oli aega lugeda Tallinna nime Kassari kodusadamat laeva ahtris. Kuigi Eesti oli veel formaalselt iseseisev kontrollisid Nõukogude väed, NKVD sõdurid, igat laeva mis saabusid või lahkusid sadamast. Seda toimingut ootas ka „Kassari“ ja ei ükski meremees oleks saanud tuua kaasa mingit salakaupa, veel vähem mingit sõja kontrabandi.
MEESKOND JA EDASINE SAATUS
Laevakapten Alfred Sergo
Tüürimees Hans Sergo
Laevamehaanik Jakob Randmann
Laeva mehaanik Johannes Proos
Vanem madrus Johannes Rakki
Noorem madrus Albert Press
Kütja Ewald Laanemäe
Tekipoiss Arseni Liik
Kokk Anette Wakker
Kütja Georg Tork
Elukutseline laevamehaanik Jakob Randmann oli juba 71 aastat vana, kuid osales reisul selleks et aidata ja õpetada laeva uut mehaanikut.
Laeva kapten oli Alfred Sergo (1895-1989) ja tema isa Hans Sergo (1871 – 1943), ka tema kaugesõidukapten, oli kirjas kui „Kassari“ tüürimees.
Alfred sai 1920-atel aastatel kurikuulsaks kui tema oli tüürimees „Kalewipojal“ teel Tallinnast Stockholmi.
Kaugesõidukaptenid Hans ja Alfred Sergod olid mõlemad töötanud Inglise laevadel Kanada ja Inglismaa vahel terve Esimese Maailmasõja ajal ja näinud mitu Saksamaa allveelaeva ja läbielanud ka torpeedorünnakuid allveelaevalt. See tähendab, et neil mõlemil oli väga selge arusaam mis allveelaevast oli juttu detsemeber 1939.
Hans Sergol oli seitse last. Küüditamise ajal juuni 1941 üritasid venelased küüditada viimse kui ühe Hans Sergo pereliikmetest, järeltulijatest ning nende abikaasadest ja lastest. Venelased ei andestanud, et Hans Sergo ja tema poeg pääsesid eluga sellest allveelaeva rünnakust. Vaid noorim poeg, kaugesõidukapten Berhard (Penno) Sergo pääses küüditamisest kuna oli siis laevaga merel, ning pääses Rootsi. Teised viidi Siberi.
Hans ja tema abikaasa Tiiu surid nälga 1943 ja 1942.
Alfred pääses Kodumaale aasta 1964 ja elas veel kaua, kuni 1989.
Tema abikaasa Elna (naisi ja nehi hoiti eri kohtades) pääses Eesti veidi varem.
Veel mõned tulid Kodumaale tagasi, kuid küüditamine tähendas et nemad ei saanud enam luua peret ja soetada lapsi. Neid tabas MOSKVA poolt korraldatud GENOTSIIDI üks väike osa.
Mul pole andmeid, kuid kardan et teiste „Kassari“ meeskonna liikmeid tabas taoline saatus.
LÕPPSÕNA
Olen selle jutu koostanud väga paljude allikate abil. Tõstaksin eriti ette poolakeelse „FACTA NAUTICA”. Võitjad kirjutavad ajalugu. Võitjad peavad kohust. Ja enamasti naaivsed rahaahned heaolu-poliitikud pigistavad silma kinni osa ränakde kurioteode puhul ja tahavad et kõik unustaks neid. Kui üks saksa allveelaev tegi midagi taolist Atlantis peeti selle meeskonna üle kohut ja kolm saksa mereohvitseri mõisteti süüdi ja said surmanuhtluse. Venemaa või NL:u kuritegudest ei taheta kuulda, kuid mina tuletan meelde.
EERIK-JAAN SERGO