Eesti Kiriku reporter
http://www.eestikirik.ee/kasut...
Aastate eest töötasin ajalooõpetajana. Kord ütles üks laps mulle, et tema ema meelest peaks tõsiselt võtma ainult matemaatika, inglise keele ja arvutiõpetuse õppimist. Teisi aineid ei minevat elus vaja. Tollal tundus see mulle kurioosumina, ent nüüdseks näib, et sarnane suhtumine võtab üha enam maad.
Harva räägitakse tänapäeval sellest, et teadmiste omandamise eesmärk võiks olla ka enesearendamine ja ühiskonna teenimine. Valdavalt peetakse haridusasutuste otstarbeks pelgalt õpilaste ettevalmistamist karjääriks ja majanduse varustamist sobiliku tööjõuga.
Esiteks kannatavad sellise ühekülgse arusaama tõttu üksikisiku eneseteostusvõimalused. Maailma tundmaõppimisest ja kaunite kunstide harrastamisest saadavad elamused ei ole mingi luksus, mida saab endale lubada alles pärast teatava heaolutaseme saavutamist. Vastupidi, just rasketel aegadel on mõnigi kord neist erilist tuge ja rõõmu leitud.
Ühiskonnas, kus kõike hinnatakse materialistlike mõõdupuude abil, jääb aga paljudel inimestel kogemata mõndagi ilusat ja ülevat, mis nende elu elamisväärsemaks teha võiks.
Teiseks on kitsalt majanduskeskne lähenemine teadmistele kahjulik ka ühiskonna kui terviku seisukohast. Eriti murettekitav on sotsiaal- ja humanitaarteadmiste alahindamine praegusel rahutul ajajärgul, mida iseloomustavad tehnoloogilisest ja majandusarengust tingitud põhjapanevad sotsiaalsed ja kultuurilised muutused.
Kuidas toime tulla seetõttu ühiskonnas esilekerkivate pingetega? Kuidas muutuste keerises alal hoida oma identiteeti, traditsioone ja väärtusi? Taolistele küsimustele vastuste otsimisele ei pöörata piisavat tähelepanu, sest see ei näi tõotavat kiiret ja silmaga nähtavat majanduslikku tulu. Nii on ka Eestis humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnad jäänud teadusraha jagamisel vaeslapse ossa.
Pole siis ime, et avalikus debatiski ei osata sageli näha sotsiaalsete probleemide objektiivseid põhjusi ega pakkuda seetõttu ka mõistlikke lahendusi. Selle asemel süüdistatakse kõiges teatud ideoloogiaid või halbu, rumalaid ja kellegi poolt üles ässitatud inimesi.
Eesti puhul on sageli just religiooni ja kirikuga seotud küsimused heaks näiteks selle kohta, kuidas teadmiste vähesus ning sellega seotud empaatiavõime puudumine ja sallimatus teevad ratsionaalse arutelu võimatuks. Mitmel pool maailmas on suutmatus sotsiaalsete probleemide olemust mõista ja neile lahendusi leida aga kaasa toonud erinevat laadi äärmusliikumiste esiletõusu.
Koguja kirjutab (9:14j): «Oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid. Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.» Kas pole see võrdpilt ka praeguse aja kohta, mil majandusliku heaolu tagaajamisele keskendudes ei oska me piisavalt väärtustada selliseid teadmisi, mida tegelikult hädasti vajaksime?
