Katastroof ja meedia Tänasest Eesti Postimehest
14.01.2005 00:01
Ants Juske
Lisame EE-le saadetud lingi hulgaliste fotodega Pärnust:
http://www.kenno.ee/Fotograafia/index.htmlMeediale oli suur õnnetus muidugi magusaks tükiks. Kuid ajakirjanikud ja fotograafid jõudsid kohale hommikul valges ja said liikuda vaid seal, kuhu sai enam-vähem kuiva jalaga või siis kummikutes minna. Nii ei peegelda need fotod kaugeltki öist vaatepilti, isegi kui jõuti Pärnu kesklinna varavalges.
Olin nädalavahetusel Pärnus loenguid pidamas. Mind paigutati Kalevi staadioni hotelli, mis on otse Rannahotelli vastas, paarsada meetrit merest. Õnneks olin teisel korrusel. Öösel kuulsin klaasiklirinat ja mingeid mürtse – arvasin, et keegi peab lärmakat pidu. Hommikul ärkan üles, vaatan aknast välja – ja ei usu oma silmi.
Siis oli veetase juba veidi langenud, kuid hotelli administraator märkis hiljem trepiastmele ära maksimumtaseme, mis oli umbes kaks ja pool meetrit; terve esimene korrus oli vee all, ka Rannahotelli esimese korruse aknaid polnud näha, autod olid üleni vee all, staadion oli muutunud järveks.
Elektrit polnud, sooja polnud, süüa polnud. Saime enne abi kutsuda, kui katkes ka telefoniside. Ootasime pool päeva, sest isegi suured sõjaväemaasturid ei pääsenud meile ligi. Lõpuks tulid päästjad kummipaadiga, ehitasime trepist silla paadini (isegi uksi tuli selleks maha kangutada) ja meie hotelliseltskond jõudis kolme reisiga maasturite juurde, millega meid kuivale maale viidi. Seal pandi muide kirja ka kõigi evakueeritute nimed.
Pärnu kesklinn suurt kannatada ei saanud, pühapäeval töötasid ka kohvikud ja poed, kuigi enamasti ilma kütteta.
Kahju, et epitsentris viibides polnud mul kaasas fotokat, oleks saanud hiilgavaid kaadreid, kui veetõus oli maksimaalne. Kahju on ka sellest, et pole kaadreid teiste rannaäärsete hotellide alumise korruse restoranidest ja elutubadest, rääkimata elumajadest – needki pidid olema kohati ligi kolmemeetrise vee all.
Meedia ei saanudki pildiliselt epitsentris juhtunut kajastada, sest oli pime ja päästjatel oli muudki teha kui ajakirjanikke sõidutada. Küll on aga tehtud number sellest, kuidas keegi tuntud inimene pidi kümnesentimeetrises vees kodus kummikutega käima – mis on see võrreldes kolmemeetrise veetasemega.
Kahju on sellestki, et meedia ei küsinud suurt midagi nendelt noortelt poistelt, kes päästmistöödel rabasid kakskümmend tundi järjest: neilt oleks saanud huvitavat infot ja mis tähtsam – nad vajaksid tunnustust, sest minu kogemus näitas, et nad tegid tööd tõesti hästi ja empaatiliselt.Mida ajakirjanikele soovitada? Hankige toimetusele kummipaadid ja termoülikonnad, kiivrid jms, et jõuda ohutult ja õigel ajal õnnetuskohale. Ja ärge unustage oma soojades kontorites neid, kes tegid kõrvuni külmas vees rasket tööd.
