Minu poole on ridamisi pöördunud endiseid ja tänaseid estoonlasi, kes kurdavad, et Estonia tublide artistide saavutused ja eesriiete taga tegelikult toimuv ei jõua meediasse. Võimu enese kätte ahnitsenud, ent rahvusooperi juhtimisega mitte toime tulev juhtkond suruvat isiksused jõhkruse ja solvangutega maha, sest hirmutatud massi on lihtsam ohjata kui säravaid isiksusi.
Teenekad estoonlased väidavad, et despootlikud juhid hävitavad metoodiliselt rahvusooperit. Ise end loominguliselt ammendanud ja/või Eestist üha ära, ei lase nad ooperi-, opereti- ja balletiteatris mitte kellelgi luua ega lehvida. Keegi ei tohi end turvaliselt ega õnnelikuna tunda. Artistide ja isiksuste arv sulab nagu lumememm päikese käes, samal ajal kui ametnike-juhtide armee muutub üha arvukamaks. Senise ühisvaimu ja kokkuhoidva vaimustuse asemel nohiseb igaüks, kes veel emakese Estonia palgale jäänud, heitunult omaette ja ootab oma tundi.
Hirmu põhjuseks on võimalik töötuksjäämine, mis on praegusel kiirete pööretega ja ülinõudlikul ajal teatavasti katastroof. Kardetakse ka surnukssolvamist: rahvusooperi lähiajaloos on olemas nii traagiline näide tipplauljast, kes pärast sõimuga vallandamist suri, kui ka primadonnast, kes avameelse esinemise eest raadios poole etenduse pealt lavalt maha võeti. Kui teenelist artisti sõimatakse häbiplekiks, siis muutubki ta üha ebakindlamaks — ja siis on hea osatada, et näe, mihuke armetu sa oled, mis tunnustust ja palka sa veel tahad. Nii on estoonlased mulle rääkinud.
On selge, et estoonlased on minu poole pöördunud selle pärast, et mu isa töötas Estonias teatri — ja eriti sealse opereti — hiilgeaegadel. Ent mitte ükski estoonlane ei taha ega julge oma nime all džotile viskuda. Nad on valmis dramaatilisest olukorrast tundide viisi rääkima, aga oma nime all üldsuse ette astuda ei julge, sest kardavad koletuid sanktsioone ja isiklikku hävingut. Seetõttu ei saa ma allikate nimesid avaldada.
Kõiges on süüdi suutmatud juhid
Esimene allikas: “Suutmatute juhtide tekitatud ebaterve õhkkond on juba ammu ka väljapool teatrit näha ja kuulda. Mis siis, et tänu turistidele on saali faktiline täituvus hea. See, et teatrihoone on kaunilt renoveeritud, teeb paradoksaalsel kombel pigem kurvaks — kõik eeldused klassikaliselt suurejoonelise teatri tegemiseks on olemas, aga häving ja kaos üha süveneb.
Võimuahnete, ent küündimatute juhtide repertuaaripoliitika tõttu on jäetud alalist tööd vaid viiele-kuuele “ihulauljale”. See on andnud võimaluse jõhkralt ja inetult vabaneda selgrooga artistidest. Solistide arv on kunagiselt 50-lt viimase poole aastaga langenud alla 20.
Mannetute palkade pärast töötavad rahvusooperis tõepoolest vaid tõelised entusiastid — ooperikoorist voolab läbi kümneid ja kümneid inimesi, kes küll väga tahaksid Estonias laulda, aga ei ela ära viie tonniga, mis pärast maksude maha arvamist kätte jääb. Vallandatud artistidest vabanenud raha kasutatakse aga hoopis selleks, et pidada üleval üha suuremat administratsiooni — seda on suurendatud kahe-, isegi kolmekordseks.”
Teine allikas: “Estonia renomee on küündimatute despootide poolt nii maatasa tehtud, et selle taastamine võtab nüüd palju aastaid. Eestis on juba mõne aja eest kujunenud selline tendents, et vähegi lootustandev laulja kaob siit juba muusikaakadeemia ajal või järel nii kiiresti, kui jalad võtavad. Artistid on ambitsioonikad ja õrnad — nad ei taha oma närve ja loomevõimet mingi jubeduse peale raisata, nad tahavad laulda ja mängida.
Reeglina ei kutsuta kedagi neist, kes targu aegsasti võõrsile läinud, siia ka külaliseks. Nagu nõukogude okupatsiooni ajal — pole teil vaja näha, mida ja kuidas välismaal tehakse! Oma õnnetuseks Eestisse jäänud artistid väänatakse solvangute ja hirmutamisega tühjaks. Stressis lauljad teevadki oma tööd nõrgemalt, kui tegelikud võimed lubaksid.
Miks ma oma nime all seda juttu ei räägi? Estoniasse pole enam jäänud neid säravaid suurusi, kelle nimel ma pea tulle pistaksin. Ma ei taha tagantjärele poriga mängida. Kulissidetaguse tagamaadesse kaevumine haiseb väga — ja pädematutel lammutajatel on ülitugev seljatagune. Mina olen õnnelik ja tänulik nende aegade üle, mis olid Eri Klasi ja Arne Miku päevil.”
Opereti hävitamine
Kolmas allikas: “Need, kes karistuseks sõnakuulmatuse eest minema on löödud, elavad kõik palju vabamalt, loovamalt ja õnnelikumalt — kui pääsesid sellest papist ja liimist mannetusest. Eriti need, kes kingasaamise järel suisa elukutset vahetanud. Aga mõni kingasaanu hakkab vabakutselisena paratamatult vastu võtma kõike, mida pakutakse. Ka seda, mis häälele ja tüübile ei sobi. Küll on siis hea mõnitada — näete nüüd, õigesti tegime, et ta minema lõime! Aga see on muidugi parem variant kui juhtum, kus tipplaulja julmalt surnuks sõimati, sõna otseses mõttes ära tapeti.”
Neljas allikas: “Täiesti selge on, et praegune juhtkond on avantüristlikult ja põhjendamatult otsustanud operetižanri likvideerida. Juhid peavad reaalsuspiirid kaotanud karistamatusetunde tõttu rahvusooperit oma isiklike kapriiside näitamise ja komplekside maandamise kohaks. See on barbaarne lõhkumine, lausa tapmine, kui operett — üks saja-aastase Estonia esinduspalge olulisemaid osi — määritakse ja hävitatakse.
Veel on neid, kes mäletavad hästi, et kõigil ajastutel on just operett teatrit ülal pidanud. Operett on täitnud ooperi ja balleti kassat. Nostalgiliselt elegantset, šikilt traditsioonilist operetti vaatama tulnud publikut on lihtsam ka ooperit ja balletti vaatama saada. Operetis saab heatujulist ja efektset tööd balletitrupp, leiab lõbusat lisarakendust isegi mõni ooperilaulja.
Kui tahes hämarad ja vaesed ajad on olnud — operett on Estoniat ikka vee peal ja armastatuna hoidnud. Viinist tuleks abi kutsuda ja moodustada opereti päästmise entusiastide rügement. Ilma Estonia-välise rahvusvahelise abita me kibestunud isikute laastamistööd ilmselt peatada ei suuda.”
Viies allikas: “ Minu, vana ja kogenud inimese elutarkus ütleb, et asi on kadeduses. Kuningas on teinud väga säravaid lavastusi. Enam ei tule välja. Et oma ammendumist varjata, ei lase teistel ka teha. Kui mina ei saa enam hakkama, siis kadugu võrdlusmoment ja olgu operett Estonias, Eestis ja üldse maailmas olemata!”
Lahkunuid ei austata ega mälestata
Kuues allikas: “Tusatujuline, üha mujal oma asju ajades gastroleeriv peadirigent maandub ülelennul napiks ajaks Estonias, vehib sel kasinal ajal kõik võimalikud õhtud dirigeerida, puurib oma süüdistavalt sünge pilguga artistidele augud sisse, esitab järjekordse kingasaajate nimekirja — ja nägemist! Põhitöölt raja taga Estoniasse pakazuhhat tegema tulles loobib ta opereti partituure, külvab hirmu ja ängi. Ja täidab pealegi oma Rootsi impressario käsku, samal ajal kui estoonlased istuvad kurvalt kõrval.
Peata orkester hakkab teiste dirigentide käe all hirmsaid hääli tegema ja mängima, jalg üle põlve. Ja praeguste juhtide kuulsusrikka juhtimise “tipptulemus” on väga kulukas. Kusjuures ka ooperitest koristatakse repertuaarist kiiresti ära kõik, mis pakuks kontrasti “vormelikuningate” suutmatusele ja äraolemistele.”
Seitsmes allikas: “Uueks perioodiks ei tohiks rahvusooperit juhtima kandideerida ka Paul Himma. Tema on pehme, hea ja härrasmehelik inimene. Paraku ei tule oma parema ja vasaku käe ohjamisega toime. Ma arvan, et ta on väga kurb ja nõutu. Erinevalt mõnest mehest ei joo ta end õhtuti üksi olles täis ega helista kõigile, kes purjus pähe tulevad. Oleme ainus teater, kus töötajate — isegi mitte solistide! — fotodele pole fuajees kohta. Oleme ainus teater, kes ei tähista ega meenuta lahkunud suuruste tähtpäevi — Kuusik ja Ots, Krumm ja Raukas, Maasik, Viisimaa ja Nõmmik. Sest see on kulukas ja tülikas. Ja tuletab meelde, et Estonia hiilgeajad pole kaugeltki mitte praegu.
Oleme ainus teater, kes ei saada lahkunud tegijaid oma saalist ära. Ühe hooaja draamateatris töötanud Dan Põldroos vääris koduteatrist ärasaatmist. Oma elu Estoniale pühendanud Kirill Raudsepp saadeti ära Metsakalmistu kabelist. Eldor Renter ja Vello Jürna pääsesid viimset teekonda Estoniast alustama üksnes tänu sellele, et kollektiiv minetas hetkeks hirmu ja sekkus pehmelt öeldes aktiivselt.”
Siin need jutud ja ütlemised nüüd siis on. Mõeldud avalikkusele — aga öeldud anonüümselt. Muide, millal teie, muide, viimati Estonias käisite? Tsiteeriksin siinkohal seitsmendat allikat: “Mina seal ei käi. Asi pole mitte selles, et ma ise sealt keset hooaega jalaga sain — lavale paistab ära, mis meeleolus tegijad ja olukorras teater tervikuna on. Mina seda vaatama ei lähe!”
Mina ka ei lähe. Kes läheb?