Kolmapäev, 18 Märts 2020 Kirjutas Veiko Vihuri
Originaal siit http://www.meiekirik.net/index...
Liberaalses heaolu- ja tarbimisühiskonnas, kus riik kannab kodaniku eest hoolt sünnitushaiglast vanadekoduni, kus poed on ööpäevaringselt kaupa täis, riigipiirid reisimiseks avatud ning võimalused igakülgseks eneseteostuseks tagatud, on paljudel inimestel raske ette kujutada olukorda, kus kõik see, mida nii endastmõistetavaks peetakse, võib sõja, rahutuste, epideemia või looduskatastroofi tulemusel üleöö ära kaduda.
Sajandeid aga pidid inimesed toime tulema karmide aegadega, kus võis loota vaid iseendale ja Jumalale. Liivimaal tegutsenud kroonikud Johannes Renner, Balthasar Russow, Dionysius Fabricius ja Christian Kelch, kuid samuti mitmed teised jutustavad korduvatest epideemiatest ja näljahädadest, mis käisid käsikäes sõjategevusega või olid tingitud halbadest ilmaoludest. Nii Russow kui Kelch – mõlemad olid kirikuõpetajad – surid ka ise katku.
Toona nähti haiguspuhangutes, sõjas, ühiskondlikes rahutustes, näljahädades ja majanduslikus kitsikuses eeskätt Jumala karistust ja meeleparandusele sundimist. Vähemalt armastasid vaimulikest kirjamehed seda oma lugejatele meelde tuletada. Pärast 18. sajandil Lääne tsivilisatsioonis esile kerkinud „valgustusaega“ oleme harjunud nimetatud nähtusi ja olukordi seletama pigemini mõistusele tuginedes, n-ö loomulikele põhjustele osutades. Seetõttu on tänapäeval isegi paljudel kristlastel raske näha seost epideemia, majanduskriisi, sõja jms ning vaimuliku elu olukorra vahel.
Kristlik kirik kutsub inimesi elama meeleparanduses ja patukahetsuses, otsima Jumala tahet ja palvetama, et Tema õnnistus ei lakkaks ja et Ta oma kaitsvat kätt meie kohalt ära ei võtaks. Samuti on kirikul varuks mitmesugused palved, et Jumalalt armu ja kaitset paluda. Näiteks 1699. aastal maakeeles ilmunud Rootsi luterliku kiriku „Kässi-Ramatu“ litaanias palutakse nii: „Katko nink kalli Aja eest / Södda nink Werre errawallamisse eest/ Messamisse nink Rio eest / hoia meid armas Issand Jummal! Rahhe nink kurja Ilma eest / Tulle nink We-Hedda eest / Iggawesse surma eest / hoia meid armas Issand Jummal!“ On tähelepanuväärne, et palvetele maistest hädadest pääsemiseks on koheselt lisatud palve hinge igavese pääsemise eest.
Alljärgnevas on esitatud mõned väljavõtted Liivimaa ajalugu kajastavatest kroonikateostest, mis toovad meie silme ette erakordselt rasked ajad meie varasemas ajaloos. Siit nähtub, et meie kaugetel esivanematel tuli üle elada kujuteldamatult hirmsaid olukordi, millega võrreldes elame meie võrdlemisi rahulikul ja muretul ajal. Aga ärgem võtkem seda kui tänapäevastele põlvkondadele õigusega kuuluvat õnne, vaid osakem kõige taga näha Jumala armu, mis juhib ja saadab rahvaid läbi ajastute, kuni koost laguneb kõik maine ja jääb alles vaid see, mis väärib igavikku.
1315
Aastal 1315 oli suur häda Liivimaal, mille sarnast seal kunagi varem pole kuuldud, suure kalliduse aja ja nälja pärast. Sellest tahan ma mõned asjad, mis tol ajal juhtunud, kirja panna ja teatada. Üks naine lõi oma lapse surnuks ja sõi seda oma mehega, mis oli üks kurb toit. Palju vargaid, kes olid üles poodud, võeti vaeste inimeste poolt maha ja söödi ära. … Palju inimesi oli nälga surnud ja kaua vedelenud, sellest hoolimata söödi neid raipeid ilma soola ja leivata. … Nälg tuli siin sellest, et külm rukki, odra ja muu vilja suuremalt osalt ära võttis, nii et vilja saada ei olnud, vaid kes tahtis midagi saada, see pidi maksma säilitise eest 18 marka; vaestel inimestel ei olnud raha, sellepärast pidid nad nälga surema. (Renner)
Anno 1315, 136, 1317 külmus rukis ja oder kogu Liivimaal, misläbi tuli nii kohutavalt kallis aeg ja näljahäda, millisest küll väga ikka aega polnud kuuldud, sest mitte ainult ei surnud nälga tuhandeid inimesi, keda hunnikute kaupa visati ja maeti sügavatesse kraavidesse, vaid säherduse näljahäda puhul juhtus ka palju hirmsaid eksempleid. Mõned vanemad veristasid ja sõid omaenese lapsi… Eestimaal Pugatu külas tappis keegi noormees salaja ära omaenese isa ja hakkas sedasinast õgima, saadi aga selle juures kätte ja mõisteti hiljem võimude poolt rasketele piinadele. Ja kui juhtus, et päeval poodi mõni varas võlla, siis võtsid vaesed inimesed sellesinatse öösel jälle maha ja õgisid ta ära. (Kelch)
1561
Aastal 1561. augustis suri Tallinnas üle 2000 rootsi sõjamehe hulgaviisi tavatusse taudi, mis teistele, noortele ja vanadele, ühtki kahju ei teinud, ning neid maeti kalamajas maha. (Russow)
1566
Anno 1566 kevadel puhkes Tallinnas jälle katkutaud, mis läinud sügisel oli alanud, ja mässas mitte üksi linnas, vaid ka sisemaal, millesse paljud nimekad kui ka lihtrahva inimesed surid. (Russow)
1570
Samal ajal mardipäeva paiku puhkes hirmus taud Tallinnas ja kestis terve talve kuni kevadeni. Sellesse taudi suri üpris palju kodanikke kõikidest gildidest, nagu samuti selle, noori sulaseid, naisi ja piigasid nõnda kiiresti nagu ei ühelgi katkuajal enne. Neid kõiki maeti ilma kellade helinata. Sest kellasid löödi piiramise ajal ainult jutluste puhul. See oli niisugune vihane tõbi, et see riisus inimestelt jalamaid meele, mõistuse ja keele. See taud mässas ja möllas ka Harjumaa talurahva seas päris hullusti ja seda nimetati lihtrahva suus venelase vitsaks või moskoviitlikuks nuhtluseks, mida venelased olevat maale toonud. (Russow)
1571
1571. aasta suvel jakobipäeva aegu puhkes taas äge ja vali katkutaud Tallinnas ja tervel Liivimaal. Tallinnas andis see taud end kõigepealt apteegis tunda ja lagunes siis kogu linnas laiali. Ja suri katku palju inimesi, noori ja vanu. Ja kuna see katkutaud alguse sai apteegist, kus kõik inimesed muidu tröösti, abi ja rohtu otsivad, siis ei juhtunud see kahtlemata ilma iseäraliku Jumala seadmiseta, Kõikvõimas Jumal nimelt tahtis sellega näidata, et rohud ei suuda midagi kolme peanuhtluse vastu, nimelt katku, sõja ja kalli aja vastu, millega Jumal sõnakuulmatuid maid ja linnu nuhelda võtab, vaid et niisugustes hädades Jumala sõnale vastavalt paremaid rohtusid ei leidu kui patukahetsus ja meeleparandus ning vaga palve Kõikvõimsa Jumala poole, et ta seda karistust kergendaks. (Russow)
1577
Sest piiramise ajal tuli ka teine häda, nimelt üks raske haigus ja rinnatõbi, ja suri sellesse palju tugevaid noori ja vanu inimesi, kodanikke, sellisid, naisi ja neitsisid ning kõiksugu rahvast Tallinnas. See taud algas paastu ajal kohe pärast moskoviidi äraminekut ja kestis suve läbi kuni Peetri ja Pauli päevani. (Russow)
1578
Aastal 1578 kevadel võttis Tallinna linnas ja kogu Eestimaal säärane nälg maad, et mitusada vaest inimest sellesse suri ja Tallinna linnas tuli kõikidel pagaritel vilja puudusel püha pidada ja kõik leivapoeg kinni panna kuni pärtlipäevani (24. august). (Russow)
1579
Sama 1579. aasta suvel tuli katkutaud, mis eelmisel sügisel oli puhkenud Riias, seal jälle ilmsiks, millesse üpris palju rahvast suri. (Russow)
1580
Samal sügisel aastal 1580, oktoobris ja novembris, nähti taas Liivimaal sabaga tähte. Selsamal ajal, ööl vastu mardipäeva, puhkes niivõrd ennekuulmatu raske taud ja haigus eriti Tallinnas ja siis üle kogu maa, et nii lühikese aja jooksul lugematu hulk rahvast sellesse suri. Ei olnud ühtki linna, lossi ega küla, peaaegu ühtki maja linnas või peret külas, kus ei lamanud inimesed, noored ja vanad, kõik samal ajal haigena maas. Siis olid kõik linna tänavad ja turud ja kõik maanteed ja külad hoopis tühjad ja linna kirikutes ei peetud mitu päeva jutlust. Ja mõnedes külades ei olnud ükski inimene nii terve ja tugev, et ta loomi oleks võinud sööta ja joota; sellepärast kuuldi mitu päeva haledat näljaste loomade ammumist ja määgimist. Ning kui arvati, et see äkiline taud on ainult Liivmaad tabanud, siis selgus hiljem, et see üle on käinud tervest laiast maailmast, nii Türgist ja Tatarist, kui ka kogu ristirahvast. See taud kestis Tallinnas mardipäevast kuni uueaastani. (Russow)
1601
Tõepoolest on kohutav kuulda ja valus öelda, et ühe aastaga hukkusid peaaegu kõik Liivimaa maamehed peale nende, kes end metsades ja soodes peitsid, nii et arvatakse, et vaevalt kümnes osa talupoegi alles jäi. Sel aastal sai hukka, nagu on arvanud paljud, kes on selle provintsi olukorda ja rahva kombeid tundma õppinud, üle kuuesaja tuhande mõlemast soost ja mitmesuguses vanuses talupoja; nii vilets oli õnnetute olukord ja ennekuulmatu nälg, et söögipuudusel olid nad selleks, et hundinälga ja koeraaplust kuidagi vaigistada, sunnitud sööma hobusekorjuseid, koeri, kasse, hiiri ja muud, millest inimloomus tagasi kohkub. Kus aga põldudel surnukehi oli näha, seal leidsid meie omad vastikust ja kohkumust tundes neid õnnetuid näljast aetuna ja kurnatuna, nii et neil hing vaevu sees püsis, ilma noata, koera kombel hammastega puremas ja õgimas talvel jäätunud toorest liha. Koeri, kes inimeste surnukehi õgisid, lõid inimesed maha ja sõid, veel enam aga tuleb kurta, et inimesed lõid inimesi maha ja ühed õgisid teisi. … Peale selle, kui keegi Liivimaad mööda rändas, võis ta talupoegade hüttidest ja hurtsikuist, mis kõik olid tühjad, leida surnute konte ja kolpasid, ühes hoones umbes viis-kuus, kes nälja kätte olid surnud ja kelle kehad olid metsloomade ning koerte poolt lõhki kistud, jäänud olid üksnes kondid. (Dionysius Fabricius)
Sest kogu maa ei olnud mitte üksnes raskelt koormatud sõja ja selle viletsusega, mida sinane tavatseb enesega kaasa tuua, vaid ka sedavõrd vaevatud näljahädast ja katkutõvest linnas ja maal, et mitu tuhat inimest sai hukka, sadu surnukehi õgisid koguni metselajad ja juhtus palju muidki hirmsaid eksempleid. (Kelch)
1695
Anno 1695 karistas armas Jumal tervet Eesti- ja Liivimaad peaaegu pidevalt jaanist mihklipäevani kestnud külma vihmasajuga, misläbi ei hävinud mitte üksnes heinasaak, vaid ka rukki õitsemine ja küpsemine oli nii vaevaline, et lõikusega võidi algust teha alles kolm nädalat pärast jaagupipäeva. Odrale aga, mille kõrs ja pea olid muidu hästi kasvanud, andis tugev öökülm enamikus maakohtades veidi enne küpsemist säherduse löögi, et suurem osa sellestsinatsest läks täielikult hukka, ülejäänu aga ei tahtnud idaneda. Ka läks mainitud öökülma tõttu hukka kogu ülejäänud suvivili, nagu hernes, lääts, uba, tatar, nii et vaid väga vähestes paikades saadi seeme tulevaseks külviks tagasi. Nõndasamuti läksid suure saju tõttu hukka kõik aiataimed ja juurvili. Sestap algas talivilja külv seemnepuudusel nii hilja, et mõni külvas veel pärast mihklipäeva, mõni aga jättis oma maad koguni külvamata, ja nõnda sai alguse viletsus, millesarnast polnud Liivimaal olnud sada aastat. …varsti pärast lõikusaega tärkas nii kohutav näljahäda, et ükski sulg ei suuda seda kirjeldada. (Kelch)
1697
Anno 1697 saabus kohe aasta alguses tugev ja kibe pakane, mis püsis pidevalt peaaegu kogu talve läbi. Nõnda kasvasid ka puudus ja viletsus, mida suur näljahäda põhjustas, päev-päevalt suuremaks. Selles viletsuses jätsid paljud mehed maha oma naised, naised oma mehed, vanemad oma lapsed, lapsed oma vanemad. Päeval ja öösel oli niihästi linnades kui ka külades, koguni tänavatel ja maanteedel kuulda säherduse puuduse ja näljakannatajate hala, et kivid oleksid võinud sulada. Vapustusega nähti, kuidas viletsad inimesed õgisid endale sisse mitte üksnes kaljaraba, aganaid, sõnnikut ja muud sellesarnast, vaid hobuseid, härgi ja muid lojuseid, kelle nad olid kas ise salaja tapnud või kes olid muidu surnud, toorelt, naha ja karvadega, ja sisikonda, nagu nad seda loomade kerest välja kiskusid; mõned tabati surnukehade kallalt, mille küljest nad lõikasid tükke ja püüdsid sellega oma nälga leevendada. Paljud, iseäranis kui neil surm suu ääres oli, tundsid säherdust isu leiva järele, et nad palusid kohutavalt karjudes, et neile antaks kas või nõelapea suurune tükk, niipea aga, kui nad pisutki said ja seda sööma hakkasid, kukkusid nad surnult pikali. Ma ise nägin õudusega, kuidas üks umbes 12-aastane poiss hakkas suure näljaga omaenda sõrmi närima ja seejuures karjus: „Süüa, süüa!“, ja kui ma talle tükikese leiba ulatasin, kahmas ta selle kui pöörane enda kätte, ja kui ta hirmsa isuga hambad sisse lõi, kukkus ta maha ja andis oma hinge Jumala kätte. …Liivimaal pidi täide minema see, millega Jumal ähvardab Jeremija 9. peatükis: „Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida ükski ei korista“ etc. Sest kuna kurnatud ja jõuetud inimesed ei suutnud karmi talve ja paksu lume tõttu kaevata auke ega haudu, et surnuid kohe matta, siis ei olnud mitte üksnes kõik kirikaiad maal, vaid ka kõik külad, teed, põllud ja metsad talv läbi täis koolnuid, kes kevade saabudes veeti koormaviisi kokku ja maeti 30-, 40-, 50- ja enamakaupa ühte hauda, ja on hästi teada, et, et Jumala selle kohutava karistuse tõttu kaotas Eesti- ja Liivimaal elu üle 50 000 inimese… (Kelch)
Päises: Bernt Notke, „Surmatants“ (fragment, asub Niguliste kirikus), tekstis: Mustpeade epitaaf vanima Tallinna vaatega (detail).
