„Tuli meelitab avameelsusele,“ lugesin lapsepõlves tuntud lasteraamatust. Eks ta ole. Millal siis veel kui jaanitule ääres veidi asju südamelt rääkida ja arutleda.
ADVOKAADID JA KOHTUNIKUD
Nagu ikka, koosneb elu juhustest. Saatus viis mind VEB-fondi teemaga kokku 2002. aastal. Minu otsinguid pälvis tegelikult uskumatu edu. Siis oli veel rääkijaid ja avastamata üllatavaid dokumente ripakil. See vormus 2004. aatal raamatuks „Isamaa rüüstajad.“ Korra tekkis ühiskonnas elevus, mis vaikselt maha jahtus. Ka minu sõprade seas oli neid, kes tunnistasid: „No sellist asja ei saa ju juhtuda.“ VEB-fondi ümber ringkaitses kohti sisse võtvad kõrged asjamehed püüdsid kogu loole vandenõu käes vaevleva ajakirjaniku silti kleepida. Kui VEB-fondi kreeditorid 2005. aastal uute asjaolude valgusel oma õiguste kaitseks kohtusse pöördusid, muutus ringkaitse koor lausa hüsteeriaks.
Vastustajaks selles kohtuprotsessis oli Eesti Vabariik Vabariigi Valitsuse kaudu. Vastustaja esindajaks tänaseks Justiitsministeeriumi asekantsleriks tõusnud advokaat Marko Aavik. Muu hulgas sooviti kohtus tunnistajatena üle kuulata VEB-fondi peategelasi Siim Kallast ja Vahur Krafti. Eesti riik advokaadi suu läbi vaidlustas selle: „...kaebajad soovivad tunnistajate ütlustega tõendada T. Kümmeli raamatus „Isamaa rüüstajad“ esitatud utoopilist konspiratsiooniteooriat.“ Aavik pani kahtluse alla ajakirjaniku usaldusväärsuse ja kleepis riigi nimel esinedes hinnangulisi silte. Võtsin nüüd Aavikuga ühendust, vastuseks lakooniline: „Ma ei soovi sellele teemal arutleda.“ Ei vabandust, ei selgitusi, vaid ametniku tuim ülbus. Kes käskis Aavikul toona laimata ajakirjanikku? Kas tekkis see alatu mõte tema enda peas või käskis tal seda palga eest teha VEB-fondi kohtuasju riigi poolt kureerinud Rein Lang?
Nad kardavad rääkida.
Pärast raamatu ilmumist esinesid tänaseks naeruväärseteks muutunud valedega tollase keskpanga presidendi Vahur Krafti palgatud advokaadid Aare Tark ja Hannes Vallikivi. Kus on aga praegu nende artiklid? Nende järel esines ajalehes ka tollane VEB-fondi juhataja Aili Lindpere samasuguste valede kaitsmisega. Vähemalt jätkus temal nüüd minu helistamise peale niigi palju ausust, et tunnistada, talle kirjutasid selle teksti ette advokaadid ja tema pani vaid oma nime alla!
Samas käitus teisiti advokaat Üllar Talviste. Pärast seda, kui Eesti Panga tänane president Ardo Hansson teatas ametlikult, et advokaadid võivad tollastest sündmustest avameelselt rääkida ja on vabad vaikimiskohustusest, jutustas ta, kuidas Kraft keskpanga raha eest palkas ta selleks, et VEB-fondi kreeditorid ei saaks kokku kutsuda fondi üldkoosolekut. Riigikogu otsus oli 1993. aasta jaanuaris ette näinud fondi kreeditoride üldkoosoleku kokkukutsumise 6 kuu jooksul. Kraft kasutas oma ametipositsiooni ja keskpanga raha selleks, et mitte täita Riigikogu otsust! Mõistetav, miks oli vaja säilitada Krafti ja tema kaasosaliste ebaseaduslik kontroll fondi üle. Selleks, et petuskeem ellu viia ja raha Moskvast külmutatud kontolt välja kantida.
Varsti pärast raamatu ilmumist sai Riigikohtu esimeheks tollane Reformierakonna juhtfiguur ja R-Hoolduse üks peategelasi Märt Rask. Tema ametisoleku aja jooksul toimunud kohtuvaidlused VEB-fondi kohta tõe selgitamiseks vääriksid omaette uurimust kohtusüsteemist. Praegu on Eestis sellesasjas kaks kehtivat kohtuotsust. Kord leidis Raski juhitud Riigikohus, et riik on nende kreeditoride ees vastutav, teine kord jälle, et mitte.Igal juhul oleme täna seal, et pea 10 aastat kestnud kohtusaagad Eestis on jõudnud Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Kaebuses on ka ülioluline punkt 9, mis süüdistab Riigikohut teadlikult vale otsuse tegemises. Mida see võib tähendada Eesti kohtusüsteemi autoriteedile ja usaldusväärsusele? Ei taha kohe mõeldagi sellele. Lisada võib vaid, et taolise süüdistusega on Eestis trellide taha läinud neli kohtunikku.
SUURED POISID KÄSKISID
Lugedes kõigi nende tegelaste seletusi, kes VEB-fondist rahakantimise ümber askeldasid, tuleb nõustuda Riigikogu komisjoni ühe liikme võrdlusega, et tegu oleks justkui peldikus suitsetamisega vahele jäänud põhikooli poistega, kes püüavad nüüd kõike teiste kaela ajada. Suured poisid tegid plaani, suured poisid käskisid, suured poisid suitsetasid, meie niisama ainult proovisime korraks möödaminnes.
VEB-fondi loos on nendeks suurteks poisteks Aleksandr Matt ja Vahur Kraft. Lugedes nende tegelaste seletusi, siis oli kõige taga Matt, pakkus välja geniaalse skeemi, kuidas raha Moskvast külmutatud kontolt välja petta ja kuidas kõike korraldada. Oletame korraks, et see oli nii. Sel juhul avaneb meile selline pilt. Kitsas ring Eesti Panga, Põhja-Eesti Panga ja Ühispanga juhte ning Tiit Vähi valitsus petsid, võltsisid ja valetasid näo täis ajakirjandusele, Riigikogule, kohtutele. Ja seda ainult ühe eesmärgi nimel: et meeleheitliku järjekindlusega viia ellu plaan, kuidas Vene kahtlase kuulsusega ärimees Matt saaks talle mitte kuuluvad 32,3 miljonit dollarit oma tasku panna. Ja ühelgi neist ennast poliit- ja ärieliidi hulka arvaval tegelasel ei olnud mitte vähimatki isklikku huvi.
Teine suur poiss oli muidugi Vahur Kraft. Tõsi, tänaseks on see tegelane suutnud oma näo nii kõvasti mutta kaevata, et isegi Ain Hanschmidt ilmselt ei julge teda enam Tallinnki tööle võtta. Krafti lips on läbi, sest prokuratuuris seletuste andmine ei ole siiski valetamine Riigikogu ees või ajakirjanike pidev kukele saatmine pressisesindajate vahendusel. Seega on Kraft mugav tegelane, kelle kaela kõik ajada. Üks põnev küsimus ongi nüüd, kas Kraft on nõus jääma üksinda selleks peamiseks näpuga näidatavaks või pääsevad meeleheite seisundis tema keelepaelad valla. Selle vältimiseks on kaasosaliste kambal tegelikult kaks võimalust. Esimene on rahaga ta suu igaveseks kinni toppida ja põlatule muretu vanduspõlv kindlustada.
EESTI PANGA JUHTIDE KVALITEET
Uued faktid VEB-fondi ümber toimunust annavad huvitava pildi, kuidas keskpanka juhiti. Saame teada, et juba 2000. aastal juhtis üks fondi kreeditoridest KAPO tähelepanu seal toimunud pettustele. Kuidas seletab KAPO oma tollast mittemidagitegemist: „...menetlust asjas ei alustatud, Eesti Panka kui riigiorganit usaldati. Juriidilistes nüanssides loodeti Riigikontrolli ja kohtute peale.“
Keda siis KAPO usaldas? Kallas väitis Riigikogu uurimiskomisjonile, et ei tea petukirjast ja seoses VEB-fondiga üldse mitte midagi. Kallast kaitseb ka endine Eesti Panga asepresident, soveti ajal Olümpia hotelli restorani administraatori ja Žiguli autoteeninduses töötanud Enn Teimann: „Kallas oli 1995. aasta algul Riigikogu valimise tõttu Eesti Panga juhtimisest kõrval, Eesti Panka juhtisid mina ja Vahur Kraft. Kallas ei teadnud sel ajal enam asjadest midagi.“ Ametlikult vabastati Kallas keskpanga presidendi kohustest 19. aprillil tagantjärele otsusega 21. märtsist. Kallas ei teadnud mitte midagi, aga palka ei unustanud välja võtmata. Vihjeks veel, et ajakirjanikel tasuks uurida, kes maksis Kallase 10 miljoni dollari kohtuprotsessi arved. Kallas on mees, kes ei tea ja ei mäleta mitte midagi, kui asi puudutab tema tehtud sigadusi või tema valetamist. Aga alati on ta end suutnud ümbritseda ustavate inimestega, pehmelt öeldes keskpäraste vaimsete võimetega, kuid kes on talle võlgu teened ja karjääri. Ja see on töötanud, kas või sellesama KAPO näite põhjal, sest VEB-fondiga tegeles salapolitseis tollal Enn Teimanni poeg Rene Teimann.
Luksuse, kunstikogumise ja viietärni-hotellidega harjunud Vahur Kraft on samuti Kallase Eesti Panka toodud hall keskmik, keda ta soosis ja edutas. Kraft oli Kallase alluv juba soveti ajal hoiukassade valitsusest. Nagu juba öeldud, on Kraft mitteteadjatele oma olemuse suuresti avanud viimaste VEB-fondi uurimuste ajal. Mees, kes ilmselt koduses vannitoas püüdis kontoriliimi ja kääridega meisterdada võltsdokumente, mis tema kirjeldamatult lollile alibile tõestust pidi andma.
Andres Lipstoki kohta on tunnistanud Kallas ise, et nõrk mis nõrk keskpanga juhiks. Mees, kes on olnud lisaks rahandusminister ja VEB-fondi nõukogu liige, ei tea ega mäleta loomulikult ka mitte midagi. R-Hoolduse üks kangelasi ja hiljuti pidulikult Haapsalu aukodanikuks kuulutatud Lipstok oli Reformierakonna vihane võitleja 2004. aastal Riigikogus, kui esimest korda püüti algatada parlamendi erikomisjoni VEB-fondis toimunu uurimiseks. Reformierakond seisis kui müür selle vastu ja mõnitas oma poliitilisi vastaseid. See kohati labane tsirkuseetendus muutub palju arusaadavamaks, kui mainida, et 2004. aastal ei olnud veel VEB-fondi ümber toimunud pettustega seotud kuriteod aegunud.
Suur teene, et VEB-fondis toimunu tegelikkus on saanud avalikuks, on Eesti Panga praegusel presidendil Ardo Hanssonil. Aga kujutage ette, et keskpanga presidendiks oleks saanud Reformierakonna kandidaat sellele kohale Jürgen Ligi ja pressiesindajaks oleks ta tööle võtnud näiteks Kalle Muuli...
Niimoodi ja selliste inimestega on juhitud meie keskset rahandusasutust. Arthur Milne on kirjutanud: „Notsul hakkas nii häbi, et ta oleks tahtnud merele minna ja madruseks hakata.“
RINGKAITSE POLE MURTUD
Ringkaitse VEB-fondi ümber toimunu kinnimätsimiseks pole sugugi lõplikult murtud. Sellele loole ei saa veel punkti panna. Ei saa enne, kui kõik need petmise, võltsimise ja valetamisega seotud inimesed pole lõplikult eemaldatud võimu ja võõra raha käsutamise juurest. Ainult see on garantii, et taolised asjad ei saa korduda. Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjoni lõpparuande esitlusel rääkis selle liige Väino Linde poliitilisest vastutusest. Uue põlvkonna peaminister Taavi Rõivasest sõltub, kas poliitilise vastutuse jutt on endiselt sõnakõlks või mitte. Samuti on ühiskonnas veel mitmeid väärkujutelmi, mis tuleb kindlasti ümber lükata: riik on VEB-fondi pettusest kahju saanud, Siim Kallas on kõige otsesemalt VEB-fondi kui petuskeemi alustoe üks peaarhitekte jne.
Nüüd peab tegevusse asuma kodanikkond. Väikesel grupil inimestel, kes ühiskondlikus korras püüdnud samuti sellesse loosse selgust tuua, on käivitamiseks valmis mõeldud mitmeid kodanikualgatuse aktsioone. Allkirjade kogumine presidendile nende inimeste autasustamiseks, tänu kelle aususele ja kodanikukohuse täitmisele üldse see jälk lugu kinnimätsimisest on pääsenud. Samuti kavatseme hakata koostama ja levitama nimekirja kõigist nendest inimestest, kes on ennast VEB-fondi looga määrinud. Olgu selle nimeks siis Cicero, Di Pietro või Indrek Tarandi pakutud fondioosode nimekiri.
Selle loo juures on üks häirivs moment valetamine. VEB-fondiga seotud tegelased on kaks aastakümmet ühiskonnale väga primitiivselt valetanud. Ajakirjandus, Riigikogu, erakonnad, uurimisorganid on selle suuresti alla neelanud. Vajaks eraldi analüüsi, kuidas on see võimalikuks saanud. Kõige ohtlikum on aga see, et VEB-fondi ringkaitse valetajatest tegelased jätkavad seda ilma igasuguse kahetsuse ja häbitundeta tänaseni! Võtame või endise peaminister Andrus Ansipi.
VEB-fondi valedemere üks süvikuid on olnud absurdne jutukene, kuidas fondi kreeditorid võisid minna ise Moskvasse Välismajanduspanga ukse taha oma raha nõudma. Neile mittekuuluvalt kontolt, kuhu nad mitte iialgi mingit raha pole pannud! Täna peaks küll iga viimane paadialune aru saama, kui loll selline jutt pettuste varjamiseks on. Aga panganduses ja pikalt peaministrina riiki juhtinud Ansip pole nähtavasti saanud. Esitledes 29. septembril 2011 Riigikogule VEB-fondi Riigikohtu otsusest tulenevat eelnõud, andis Ansip petetud VEB-fondi kreeditoridele soovituse: „Järgnevad käigud peaksid olema meie meelest sellised , et kõik kreeditorid, kelle nõuded on koondatud VEB-fondi, võiksid veel kord kaaluda, kas nad ei taha mitte iseseisvalt, ilma selle fondita oma nõudeid rahuldada.“
Ma soovitaksin Ansipil tõsiselt kaaluda, et tal tuleks minna Euroopa Komisjoni ukse taha iseseisvalt omale voliniku kohta nõudma! Aga veel parem, minge te valetajad kõik iseseisvalt merele ja hakake madrusteks, jätke lõpuks Eesti riik rahule!
Toomas Kümmel
