Nädala portree Intervjuu Katrin Kütti-Otsaga kerkis päevakorrale juba veebruaris, kui ta oli äsja saabunud tagasi Vancouveri olümpiamängudelt, kus ta töötas vabatahtlikuna. Tookord ilmus temaga intervjuu kodumaa ajalehes Pärnu Postimees, kus ta jutustas oma vabatahtlikuks saamisest ja sealsest tegevusest. Eesti Elu intervjuu lükkus aga tookord edasi ja sai teoks alles nüüd, aprillikuus, jututeemad valgusid Vancouverilt laiemalt Katrini elule ja tegevusele nii Toronto eesti ühiskonnas kui professionaalses elus — ta on algkooliõpetaja.
Katrin on üles kasvanud eesti ühiskonnas, mis oli tema jaoks täiesti loomulik, nagu seegi, et kodus räägiti ainult eesti keelt. Sama loomulik on tema jaoks seegi, et ta annab nüüd ühiskonnale tagasi seda, mida ta on ise saanud.
Katrini vanemad olid Eestist põgenenud väga noorelt. Kanadasse saabudes täitsid nad oma kohustuslikud aastased töölepingud — isa töötas seafarmis, ema haiglas. Nad kohtusid Torontos Rutt ja Endel Tulvingu pulmas; abielluti ja rajati kodu Torontosse.
Katrin ja tema kolm aastat vanem vend Toomas kasvasid üles North York’is, kus käisid koolis. Eesti ühiskondlik tegevus oli elu loomulik koostisosa: kool, rahvatants, võimlemine, laulukoor, gaidlus, suvelaagrid… Katrini ema on kahjuks juba aastaid surnud. Isa Asko Küttiga, kes on 84 ja siiani aktiivses skautlikus tegevuses Lembitu Malevas, räägivad nad alati ainult eesti keelt ja vennaga samuti. Sama kehtib ka Katrini enda peres: 13-aastase poja Eedu jaoks on eestikeelne suhtlemine loomulik.
*
Katrini esimeseks erialaks Toronto Ülikoolis oli kehaline kasvatus, edasi siirdus ta Ottawa Ülikooli, kus tegi läbi aastase programmi ja omandas õpetajakutse. Kooli lõppedes saabus ta tagasi Torontosse, samal aastal suri ta ema. Hiljem on Katrin täiendanud end pidevalt Yorki Ülikooli, OISE (Ontario Institute for Studies in Education) ja Toronto Ülikooli juures.
Katrin on 1.—8. klassi õpetaja, olles õpetanud kõiki aineid. Üks tema erialadest on ka
special education — näiteks on ta tegelenud lastega, kel on käitumisega muresid, õppimishäireid jpm. Samuti on ta tegelenud andekate lastega, kelle õpetamiseks on olemas eraldi programmid.
15 aastat töötas Katrin York Region’i koolides (Thornhill, Richmond Hill, Woodbridge, Unionville jt.), viimased 10 aastat aga Oakville’is; alati
public-süsteemis. Praegu õpetab ta 1.—2. kombinatsioonklassi.
Rääkides mõnedest negatiivsetest asjadest, millega tänapäeval noored juba kooliajal kokku puutuda võivad, kinnitab Katrin, et kool, kus ta praegu töötab, on kaks aastat vana ning senini pole seal narkootikumidega seotud probleeme tekkinud; ja olles optimistlik, arvab, et neid ei tule ka. N-ö õigelt teelt kõrvale kalduvate lastega on Katrin aga ikka kokku puutunud ja tunneb rõõmu, kui saab neid aidata. Katrini sõnul teevad lapsed vahel asju lihtsalt uudishimust — keegi ei taha ju tahtlikult seadusega vastuollu minna, aga mõnikord ümbruskond, kaasa arvatud sõbrad, lihtsalt n-ö soosivad seda ja alati pole noorel inimesel selgroogu otsustada, et õigele teele püsima jääda.
Katrin räägib, et praegune lähenemine on selline, et lastes tuleb leida ikka parimat: õpetada neile elutarkusi erinevate suhtlemisprogrammide kaudu —
curriculum’id on aastate jooksul väga palju muutunud. Kool on laste jaoks üks kindel koht, kus saadakse nii haridust kui õpitakse kõike muud elus vajaminevat. Katrin kuulab alati oma õpilaste muresid ja kui vaja, aitab heameelega.
*
Eesti Maja on Katrini jaoks väga kodune paik — nagu eelnevalt mainitud, on harjunud ta seal lapsepõlvest alates käima. N-ö teine hoog sai selles osas alguse, kui poeg lasteaiaikka jõudis. Siis oli Katrin neli aastat TES Lasteaia juhataja; kui poeg läks Seedrioru laagrisse, asus ema sinna juhatajaks. Kuna Eedu on praegu aktiivne skautluses, on Katrin Lembitu Maleva perenaine ja sõtsede (naispere) juhendaja. Ta tahab pojale eeskujuks olla, näidates, et ta lihtsalt ei jäta teda nendele tegevustele, vaid võtab ka ise aktiivselt osa — sedasama tegid omal ajal Katrini vanemad. Kui Eedu oli Seedrioru laagris, õpetas Katrin seal rahvatantsu — nii oli pojal ka võimalus oma ema uue külje pealt avastada. Niisugused asjad on pereelu jaoks väga tähtsad.
Eedu on kuulunud Lembitu Malevasse hundust saadik. Kui Eedu läks hunduna suvel Kotkajärvele laagrisse, siis läks Katrin kööki appi. Nii tegi ka tema ema, kui ta oli laagris.
Samuti on Eedu tubli sportlane, mängib Ameerika jalgpalli, võrkpalli ja talvel suusatab. Sel talvel on ema ja poeg kaks korda Kotkajärvel lumelaagris käinud.
Katrini sõnul ei juhtu asjad iseenesest — elurõõm tuleb, kui teed palju asju ja võtad võimaluse korral paljust huvipakkuvast osa. Ta meenutab oma vanaema, kes ütles, et inimene peab töötama ja end aktiivsena hoidma. Eks ole ju tema vanemate-vanavanemate põlvkond elanud üle raskeid sõja- ja põgenemisaegu, olles ikka optimistlikud; osates elada oma elu ja ka järeltulevaid põlvi õpetada.
Katrini üks uuemaid eestialaseid tegevusi on inglise keele õpetamine hiljuti Kanadasse saabunud eestlastele Eesti Sihtkapital Kanadas kursustel, mis toimuvad igal esmaspäevaõhtul. Katrini jaoks on see igati mugav ja kasulikult sisustatud aeg, kuna poeg on samal ajal Eesti täienduskoolis. Nimetatud inglise keele kursus aitab uutel Kanadasse tulijatel omandada inglise keelt, et toime tulla igasugustes situatsioonides, samuti leida uusi sõpru-tuttavaid. Katrin lisab muiates, et tunni ajal püütakse kõnelda ainult inglise keeles, aga kui õpilased omavahel rääkima hakkavad, kipub jutt ikka eestikeelseks minema — täiesti vastupidi nagu on Eesti täienduskoolis, kus koolitunnid on ainult eestikeelsed ja laste omavaheline eelistatud suhtlemiskeel enamasti inglise.
*
Tänavuaastane tippsündmus on Katrini jaoks aga kindlasti vabatahtliku töö Vancouveri taliolümpiamängudel. Sinna sattus ta nii, et leidis juba umbes enam kui aasta tagasi Eesti Elu võrgulehelt vastava teate, kus otsiti olümpiamängudele tõlke. Täitis ära vastava sooviavalduse, rääkis oma koolijuhatajaga, kas oleks siis sobiv aeg töölt vabaks võtta, juhul kui teda peaks valitama. Sooviavaldusele järgnes kirjavahetus, kutse osaleda vastavatel vabatahtlike koolitustel (mida Katrin kauguse tõttu teha ei saanud), telefoniintervjuu, tagapõhja uuring jm., kuni jõulu eel saadeti e-mail, tänades soovi eest osaleda, kuid teatati, et kõik vabatahtlike kohad on täidetud. Mis siis ikka, mõtles ta, aga äkki uuel aastal saabus uus kiri — ilmselt olid mõned esialgsed väljavalitud ära ütenud ja avanes uusi kohti.
Kõik klappis ajaliselt suurepäraselt ja 9. veebruaril lendas Katrin Torontost Vancouverisse. Juba esimesel õhtul sai ta ka ameti —
curling’u paiga juures. Sama spordialaga on Katrin ka ise tegelenud.
Katrini sõnul oli vabatahtlikuna olümpial osalemine harukordne elamus ja võimalus, mis avaneb võibolla vaid kord elus — ei tea ju, millal järgmine olümpia Kanadasse tuleb. Mälestusi sai ta omale terveks eluks — nii olümpiamängudelt kui tervest Vancouveri linnast, mis jättis ülimalt sõbraliku mulje. Väga tähtis sündmus oli kohtumine eestlastega Vancouveri eesti kirikus, kus ta kohtus EV Presidendi Toomas Hendrik Ilvesega.
Vabatahtlikuna tegi Katrin rohkemgi tunde kui oleks ette nähtud, sest see talle nii meeldis. Olgu öeldud, et vabatahtlike reisikulud tuli katta iseendal; korraldajate poolt olid kohapeal riietus, söögid-joogid ja kohalik transport. Lisaks sai ta kotitäie suveniire, mis on eriti kallid mälestusesemed. Ja uhkust võib tunda ka toreda riietuse üle: müts, jakk, püksid, sportpluus…
Eelpoolmainitud intervjuu Pärnu Postimehes sai teoks eestlaste kokkusaamisel, kuhu teda kutsus keegi eestlane, keda ta täiesti juhuslikult töö käigus kohtas. Seal viibis ajakirjanikke kodumaalt. Et intervjuu oli ilmunud, sellest teatasid Katrinile Eesti sugulased, mis oli omakorda vahva üllatus!
*
Eestis on Katrin käinud korduvalt: ta oli osa grupist programmis
English to Estonia, kes õpetasid 1993./94.a. Eestis inglise keelt. Katrin osales selles programmis, millega abistati äsjaiseseisvunud riike, kahel aastal. Esimene Eesti külastus oli tal aga juba 1989.a., kui ta ka esmakordselt oma sealset perekonda kohtas.
Hiljem on toimunud veel mitmeid reise. Möödunud suvel reisisid nad isa ja pojaga kolmekesi. Eedu kohtas siis esimest korda oma sealseid sugulasi. Külastati laulupidu ja tehti Eesti ringreis, veedeti aega sugulastega. Poja jaoks oli olnud suur soov näha neid paiku, kus Taat üles kasvas.
Kuidas Katrinil kõikide oma tegevuste jaoks aega jääb — pere ja igapäevatöö kõrvalt? Nagu mainitud, toimuvadki paljud huvitavad asjad perega koos ja talle meeldib hoida end aktiivsena, sest nii on elul mõtet.
