Katrin Laur, režissöör, Köln
Foto: Rene Suurkaev
Narratiivide puudumine muudab Eesti haavatavaks.
Artikkel ja kommentaarium Eesti Päevaleht: http://epl.delfi.ee/news/arvam...Tõepoolest, miks? Sest Venemaa majandus pole ehk kuigi tugev? Ent kui Venemaa võtab endale Ukraina ja Balti riigid ega pea enam sõjalistele operatsioonidele nii palju raha kulutama, siis stabiliseerub ka majandus. Reisimas käivad ka Venemaa kodanikud, kui neil raha on. Nii et mida oleks eestlastel karta?
Kui lugeda nädalatagusest Eesti Ekspressist Viktoria Ladõnskaja artiklit, siis võib öelda, et kohalikud venelased, eriti Ida-Virumaa omad, oleks selle üle rõõmsad, nende olukord paraneks, sest halvem kui viimased 20 aastat Eesti Vabariigi koosseisus olla ei saakski.
Kui maailm oleks selline, nagu sotsioloogid ja suhtekorraldajad väidavad, et ta on, ja inimene usuks kõike seda, mida massimeedia talle sisendab, siis me mõtleks nii, nagu ma just kirjutasin. Nagu ma asjast aru saan, räägib samast asjast Taavi Rõivas, kui ta väidab, et Eesti ei vaja suurt narratiivi.
Ajalooline mälu
Suur narratiiv annab meile põhjuse mitte alustada võimalikku Venemaa võimu alla mineku arutamist sellest, mis tagajärgi võiks see minu jaoks kaasa tuua, vaid öelda, et kurat, seda küll ei ole, seni kui üksainus põlvepikku poisike...
Mis on sellel asja meie narratiiviga? Hitleri ajal armastatati Saksamaal inimestega huvitavaid katseid teha. Üks oli selline, et vastsündinud lapsed said lastekodus hästi süüa ja muud moodi hooldatud, aga ükski täiskasvanu nendega sõnagi rääkida ei tohtinud. (Küllap ka pilkude kontakt oli keelatud.) Need lapsed ei suutnud ka hiljem inimkõnet ära õppida. Usun, et need olid ainsad inimesed, kes on ilma narratiivita üles kasvanud, ühtlasi olen kindel, et üles nad ei kasvanudki ja kuigi kaua ei elanud.
Lahkumine kui reetmine
Aga milline narratiiv, kui suur või kui väike, on meie nooremal põlvkonnal? Neil, kes Nõukogude aega ise ei mäleta? Mida on neile vanemad ja vanavanemad ja kooliõpetajad rääkinud? Kuidas nemad võiks mõista Putini Venemaast lähtuvat ohtu?
Need, kes ise sel ajal elasid ja vägagi tegusad olid, on suurelt jaolt kahte lehte jaotatud. Ühed, kes meedias ruumi ei saa (või ei küsi), mäletavad seda aega kriitiliselt. Teistel on pigem roosilised mälestused. Nemad on ülekaalus meie avalikus diskursuses, kui selline peaks olemas olema, ja meediaruumis. Kui minna konkreetsemaks ja rääkida näiteks kunstiinimestest, siis meie selle põlvkonna filmitegijatel on kõigil Tallinnfilmist ainult head mälestused.
See, et oli tsensuur ja Moskva otsustas, mis filme Eestis tehti, see kedagi ei häiri ja ei häirinud vist ka siis. Isegi muusikas oli tsensuur või kuidas seda eredamate annete tagakiusamist veel nimetada. Neeme Järvi ja Arvo Pärt ning üldse kõik need, kes Nõukogude ajal Nõukogude Liidust lahkusid – ja „eesukse kaudu” tollal lahkuda ei saanud – on nüüd siis „ärakargajad”. Ei ole vaja etümoloogia sõnaraamatut, et saada aru, et see on alavääristav sõna. Ärakaranud vang on halb vang.
Mul hakkas süda kloppima, kui ma sellestsamast õpetlikust Eesti Ekspressist lugesin Katrin Lusti intervjuud Vello Pohlaga. Suure tiraažiga ajaleht annab talle suure hulga täheruumi, selgitamaks, et 1980-ndate Eestist läände lahkumine oli reetmine, sest tollal oli NSV Liidus hea elada. Aga tänapäevastest lahkujatest on võimalik inimlikult aru saada, sest nüüd on meil elu raske.
Lust kiidab Pohla ökoloogilist elustiili ja eestimeelsust ning pakub härrale võimaluse selgitada tänapäeva lugejale, et tema sai juba 1980-ndatel Rootsis elades aru kapitalismi ebainimlikust olemusest ja sellepärast mujale välismaale tööle minna ei tahtnud. Et eks isegi tollal oli tarku inimesi, kes asju õigesti mõistsid.
Olgu siis nii. Kui mõni noorem inimene pole oma vanematelt, vanavanematelt ega koolis kuulnud, kuidas elu Nõukogude võimu õitse- või stagnatsiooni ajal oli, siis jäägu ta edasi teadmatusse. Ehk kirjutab Sofi Oksanen sellest kord raamatu, mida eesti kriitikud küll materdavad, sest kuidas võõras julgeb, aga kui raamat saab kuulsaks, siis loevad ka meie noored ja saavad teada. Mul oli nimelt täpselt selline kogemus Balti filmi- ja meediakooli magistriõppe üliõpilastega ja juttu on raamatust „Puhastus”.
Ilma mälu ja tulevikku vaatava narratiivita ei kõlaks ju sugugi kohatuna, kui tõdeksimegi: „Vladimir Putin, kui te garanteerite, et tagate meile vähemalt sama elatustaseme kui praegu, siis oleme valmis alustama läbirääkimisi. Muidugi peab meie poliitikutel olema õigus Moskvas riigiduumasse saada ja mujale ka, rahvusvaheliselt, seal võib meist teile suurt kasu olla. Aga rahutusi me oma tänavatele ei taha. Puhkuste aeg algab ka varsti.”
