„Nii võiks Tallinn välja näha, kui Ülemiste vanake oma tahtmist saaks,“ see mõte käis korduvalt läbi pea septembri algul, kui telekanalid üksteise võidu näitasid orkaani Katrina massiivset üleujutust New Orleansis: sajad koolibussid laeni ja elumajad katuseräästani vee all, purunenud kaitsetammid ning hirmunud pagejad rinnuni vees või abitult katustel. Milline õnn, et Tallinna linnavaht ei ole seni andnud jaatavat vastust Ülemiste vanakese küsimusele „kas Tallinn on valmis?“ — vastust, mis vallandaks Ülemiste järve veed ja saadaks need paekaldalt alla uputama vana armsa hansalinna rahvast.

New Orleansi uputus, mis hõlmas Inglismaaga võrdse pindala, meenutas Ülemiste vanakese muistendit selle poolest, et linn asetseb tõepoolest nagu Tallinngi allpool suurt (Pontchartraini) järve ning selle tammide ja pumpade süsteem on kavandatud ohuolukorras järvevee juhtimiseks linnast mööda. Süsteem ütles aga seekord üles väga lihtsal põhjusel: ta ei olnud mõeldud nii tugeva orkaani (ehk kohalikus murrakus „hurrikani“) tõrjeks, nagu seda oli Katrina.

Tammid olid valmis vastu võtma nn 3. kategooria keeristormi, Katrina aga kuulus 4. kategooriasse, mille tuulekiirus tõuseb kuni 150 miilini tunnis. Üks hollandi ekspert kirjutas ameerika lehes: „Teie tammid on ehitatud ohu vastu, mille esinemise tõenäosus on ehk „üks kord 50 aasta jooksul“; meie (hollandlaste) tammid on kaitseks ohu vastu, mille tõenäosus on ainult „üks kord 1000 aasta jooksul“.“

Katrina ohvrite arv on käesoleva kirjutamisel tõusnud üle 1000. See on kaugelt vähem kui see 10.000, mida ennustas New Orleansi omapärane linnapea Ray Nagin, tellides linnale 20.000 laibakotti (body bags). Meer Nagin koos Louisiana osariigi kuberneri Kathleen Blancoga seisab praegu ühe uue keeristormi epitsentris, nimelt tormilises vaidluses selle üle, kes on süüdi. Kuigi esimeses hukkamõistu-tuhinas süüdistati esmajoones president Bushi „aeglases ja eba-inspireerivas reageeringus“, asetavad hilisemad analüüsid vastutuse New Orleansi vapustanud kaose ja kannatuste eest kohalikele võimudele. Siinkirjutaja hinnangul võime eristada kolme tähtsamat „süüdlast“, kellede hulka president ega föderaalvalitsus ei kuulu. Need on:

1. Loodus. Aastast 1717, st linna asutamisest saadik, on New Orleansi pind vajunud 10 jala võrra. Kui midagi ette ei võeta, on sajandi lõpuks u. 5000 ruutmiili praegust marshi (rabamaastikku) lõuna pool Baton Rouge'i linna vee all. On mõttetu süüdistada ametis olevat USA föderaalvalitsust New Orleansi elukardetavas olukorras, mis on tekkinud paljude varasemate valitsuste ebakompetentsuse tõttu.

2. Osariigi valitsus. Pressi teateil hoiatas president Bush telefonitsi 27. augustil, kaks päeva enne Katrina saabumist, Louisiana kuberneri Kathleen Blancot orkaani võimalike tagajärgede eest ja oli valmis omalt poolt andma föderaalvalitsuse korraldust rahvuskaardi (National Guard) Louisianasse saatmiseks. Teatavasti tohib keskvalitsus rahvuskaardi üksusi osariikide vahel ümber paigutada üksnes vastavate osariikide palvel. Kuberner Blanco lükkas Bushi ettepaneku tagasi ettekäändel, et tahab 24 tundi „järelemõtlemiseks“. See oli peapõhjus, miks toidu, joogivee ja sanitaarteenuste jagamine tuhandeile Superdome'i pagenuile armetult hilines. Alles rahvuskaardi ja rannakaitse, st. föderaalvõimude sekkumisel sai korrapärane päästetöö (search and rescue) alata.

3. Linnavalitsus. Linnapea Ray Nagin ei ole käesoleva kirjutamiseni veel vastanud paljude reporterite küsimusele: miks laskis ta 600 linna- ja koolibussil jääda vee alla ega toimetanud neid aegsasti sobivatele lähtealustele põgenejate evakueerimiseks. Samuti peaks Nagin selgitama, miks tervelt kolmandik linna politseikoosseisust katastroofipäeval ametist kadus (ehk sõdurite slängis „hüppesse läks“) ja mis neist politseinikest on saanud. Ei kuberner ega linnapea polnud võimelised alustama õigeaegset evakueerimist (48 tundi enne orkaani maabumist), milleks neil oli Louisiana seaduste põhjal õigus ja kohustus.

Pea kõik need väärnähted, mida televisioon ja trükimeedia nii ohtrasti esile tõid, kuulusid linna või osariigi jurisdiktsiooni alla, kuigi nahutada sai nende eest eelkõige president Bush.

Tüüpiline on FEMA (Federal Emergency Management Agency) ehk Föderaalse Katastroofitõrje Ameti juhtum. FEMA tegeleb peamiselt ohuolukorra tõrjeks vajaliku varustuse hankimise ja vastavate kulutuste koordineerimisega keskvalitsuse ja kohalike võimude vahel. Ta ei kuulu kiirreageerimise ametkondade (first responders) hulka nagu tuletõrje, politsei või sanitaarteenindus. FEMA vastu meedias tõstetud kaebuste üheks põhjuseks võis olla ka väärarusaamine tema nimest. Sellest ei selgu, kas ta on mõeldud esmajoones katastroofi ärahoidmiseks (vale) või selle tagajärgede likvideerimiseks (õige).

Kolumnist Daniel Henninger kirjutab Wall Street Journalis:
„Orkaan Katrina tõstatab küsimuse, kas osariigid üldse suudavad täita katastroofitõrje eesliini ülesandeid.“ Arvestades Katrina massiivseid mõõtmeid ja New Orleansi kogemusi, pakub Henninger välja lihtsa lahenduse: anda tõrje eesliini staatus kaitseministeeriumile (WSJ, 9. sept.)

Märkmed: