Kui Eesti demograafias midagi oluliselt ei muutu ja senine madal sündimus püsib, siis 30-35 aasta pärast on üRO prognooside kohaselt eestlasi alles 700.000, nendest pooled on pensionärid.
Kuidas on võimalik meie rahvust elus hoida
Ilmselt ei pane kedagi sünnitama hirm, et rahvus on väljasuremisohus või poliitilise erakonna valimiseelne lubadus tõsta lastetoetust 1000 kroonini kuus. Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse professor Kalev Katus teab, et kõik rahvad ei tulegi sellisest jätkusuutlikkuse kriisist välja. Selleks oleks vaja kardinaalselt muuta ühiskonna mõtlemist. Tema jutu tuum oleks järgmine: katastroofi veel ei ole, kuid tegutseda on vaja viivitamatult.
“Rahvastiku arengut saab muuta. Põhjus ja tagajärg tuleb rahvastiku arengust. Kui me tahame sündimuses midagi muuta, siis me peame lahendama mitte tänaseid probleeme, sest see on määratud ära juba kusagil varem. Peame oskama näha neid probleeme, mis on järgmise 20 aasta pärast, neist aru saama,” selgitab Katus.
Professor kinnitab, et tema teada ei ole Eestil ühtegi ühiskonna prognoosi. “Majandusplaan on nelja aasta peale. Rahvastiku prognoose meil ei ole. Euroopas on neid riike üldse kaks – Tadzhikistan ja Eesti. Rahvastikupoliitika eesmärgid ei saa olla lühemad kui põlvkond, 25 aastat. Eesti rahvastikupoliitikat ei ole olemas. Ma ei ole näinud ühtegi sellist dokumenti. Riigijuhtimise tasandil ei ole selline ilma prognoosita, tunde järgi käitumine õigustatud. Horisontaalset põimitust ja terviku vaatamist on vähe, igaüks ajab oma suunda. Ma ei ole poliitikute poolt näinud huvi teada saada tegelikku pilti, eriti mitte enne valimisi. Prognoos tahab ühes suunas vaatamist – mis võitlust sa siis enam pead.”
“Niisuguseid lollusi, nagu meie poliitikud, ei suuda mitte keegi teha. ÜRO prognoosi kohaselt on meil lähikümnenditel alles jäänud 700.000 inimest. Riigijuhtidele ikka tundub, et “ah, küll me midagi ikka saame teha”. Ei saa midagi teha. Nüüd on küsimus, kas ühiskond oskab ennast häälestada nii, et selline olukord edasi ei läheks. Olukorras iseenesest ei ole veel midagi katastroofilist. Tarbimine on sünnist surmani, teenimine on teises tsüklis. Väga kiiresti on tõusnud pensionäride hulk, peaaegu sama kiiresti on laste osatähtsus vähenenud. Üldine ülalpeetavus ei ole seega väga kiiresti kasvanud, kuid laste arvelt ei saa lõpmatuseni vähendada,” räägib Katus.
Karjäär või pere
Naistel peab olema võimalus ühendada karjäär ja laste sünnitamine. Ühiskond peab jõudma nii kaugele, et naine ei peaks tööintervjuul häbenema oma emadust, kartes ilma jääda väärilisest kohast. Naine peab teadma, et kui ta emapuhkuselt naaseb, saab ta tagasi enam-vähem samale kohale, kust ta varem ära läks. See aga on eetika ja hoiaku küsimus, seadusega on seda keeruline määrata.
Eestlaste sündimus ei ole suurenenud üldjuhul mitte majandusseisu paranemise ajal, vaid ühtse tahte ja propaganda mõjul. Näiteks 1968. või 1988. aastal sündimus suurenes, kuid mingit majanduslikku tausta sel ei olnud. “Need majanduslikud kitsikused, mis 80ndatel olid ega need majanduslikud edenemised, mis praegu on, ei mõjuta sündimust mitte üldse rohkem kui null protsenti,” kinnitab Katus.
Euroopa Liidus tehtud uuringud näitavad, et peretoetuste suurendamine 25% ulatuses suurendab sündimust vaid 4%. Demograaf ja Eesti Pereplaneerimise Liidu juhatuse liige Mare Ainsaar kinnitab, et üle poole inimestest, kes praegu sooviksid lapsi, lükkavad lapse sündi majanduslikel põhjustel edasi. “Seega aitavad peretoetused sündida neil lastel, kes juba praegu oodatud on. Mis veelgi tähtsam, tegelikult peavad peretoetused aitama kaasa laste arendamisele, mitte esmajoones sündimust suurendama. Et juba sündinud lapsed ei peaks puuduses elama, mis on aga suur probleem,” tõdeb Ainsaar.
Viimase aasta jooksul korduvalt avalikult üles astunud väliseestlane, proua Aino Järvesoo on õigel teel – laste(toetuste)le tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Tema viis seda ideed propageerida on läbi raha, ilmselt kõige lihtsamas ja arusaadavamas keeles.
Kalev Katus kiidab proua Järvesoo tegevust. “Järvesoo on daam, kes tahab sellele probleemile tähelepanu pöörata. See on üks viis, sest nii vähe kui tegeleb Eesti praegu ühiskonna tasandil madala sündimuse probleemiga, nii vähe ei ole ükski Euroopa riik saanud seda endale lubada. Sündimus on tundlik siis, kui ta langeb alla taastamistasandi. See tähendab, et kui lapsi on vähem kui nende vanemate põlvkonda. See on ohumärk: selline olukord ei saa kaua kesta. Või kui keegi soovib, siis on see võlgu elamine, kõik võlad aga tuleb tasuda.”
Professor Katus toob Järvesoo puhul välja kaks olulist aspekti. Esiteks, juhtida probleemile vajalikku tähelepanu. Teiseks, kui lapsed on peres, siis oleks mõistlik, et see laste tulek ei vähendaks perekonna heaolu taset. Seega ei ole küsimus vanemate või laste stimuleerimises, vaid n.-ö. elatustaseme kompensatsioonis. “Sellel põhimõttel on kõik lastetoetused Euroopas loodud. Mitte ükski Euroopa riik ei ütle, et lastetoetus on selleks, et sündimust suurendada. Kõik nad ütlevad ühest suust, et kui laps tuleb perekonda, siis on üks liige juures ja teenitav raha jaguneb pereliikmete vahel.”
Tervis paraneb, abortide arv väheneb
Eesti demograafide uuringute tulemused näitavad sünnitamise edasi lükkamise peapõhjustena pere majanduslikku olukorda, vanust ning pooleliolevaid õpinguid. Need on aga faktorid, mis tekitavad ebakindlust nii enda kui lapse tuleviku suhtes. Lapsesaajate keskmine vanus on emade puhul kaheksa aastaga kerkinud 25-lt 27-ni ja isadel 28-lt 30-ni. Mare Ainsaare sõnul on viimastel aastatel sünnitanud mõnevõrra enam ka naised vanuses 30-35.
Eesti meditsiinilise sünniregistri kokkuvõttest selgub, et vastsündinute ja emade tervis on kaheksa aasta jooksul oluliselt paranenud ning läheneb heaoluriikide tasemele. Eesti Pereplaneerimise Liidu tegevdirektor Maria Seeblum kinnitab, et ka raseduse katkestamist esineb üha vähem. “Arvestades tänapäevaste vahendite kättesaadavust ja inimeste teadlikkuse tõusu eeldame, et abortide arv Eestis langeb jätkuvalt ning loodame, et jõuame peatselt madala abortide arvuga riikide hulka.”
HELINA TAMMhetamm@hot.ee