12. juunil toimus Eesti Maja kohvikus Eesti Kaubalaevastiku Juhtkonna koondise suvepäeva koosviibimine. Kohal oli kuus liiget, kuid palju oli osalemas ka kunagiste meremeeste elukaaslasi ja sõpru.

Koosviibimist alustasid Eesti Kodu muusikandid August Tuvikene ja Salme Tuvikene koos Meinhard Vabasaluga, lauldes end akordionil saates meremeheteemalised laulud „Ma meremees vahva“, „Merepidu“ ja viimaks „Vaikne kena kohakene“, mis muutus ühislauluks.

Kaubalaevastiku koondise esimees Endel Tursk ütles tere tulemast liikmeile, abikaasadele ja külalistele. 1959. aastal oli Torontos 28 kaubalaevastiku ohvitseri, kes organiseerisid oma koondise. Hiljem ühinesid ka nooremad välisriikides koolituse saanud laevaohvitserid. Kokku on olnud liikmeid 77, neist 43 kapteni diplomiga. Siinne organisatsioon on vanim alles olev meremeeste organisatsioon, Stockholmis ja mujal olnud organisatsioonid on tegevuse liikmeskonna puudusel lõpetanud.

Merekapteni diplom võrdub Ameerika sõjaväes koloneli auastmega. Kokku on koondises olnud 33 Eesti, Rootsi, Inglise ja Kanada merekoolides käinud kaptenit.

Teisena kõneles kapten ja kirjanik Fred Kraav, rääkides oma meremehe kutse valikust. Ta oli kaks päeva enne sõja algust 16- aastase poisina jõudnud Inglismaale ja saanudki meremeheks, aga ka jäänud eemale Eestiga seotud võitlusist.

Teises maailmasõjas oli 5000 eestlasest meremeest, kellest tuhat hukkusid, kuid on seni maha salatud ega pole ajaloos kohta leidnud. Nüüd on Eesti Kirjandusmuuseum pakkunud talle uurimistöö eesti meremeestest viimases sõjas. Ta on selle teemaga töötanud kaks aastat Käsmu kirjanike majas. Tema elu on olnud algusest siiani merega seotud, sõites alul eesti kapteni laevas, minnes edasi Norra laevale. Göteborgist Bergenisse sõites sattus Saksa lennukite pommirünnaku alla, mis oli ta esimeseks tuleristseks. Fred Kraav on kuus korda ümber maailma sõitnud, kogenud ja näinud paljude riikide laevu ja lippe. Kirjutatud uurimus peaks aastalõpul ilmuma Eesti Kirjandusmuuseumi poolt elulugude sarjas.

Koondise liige Voldemar Salurand ütles söögipalve, misjärel asuti lõunasöögi juurde. Eesti Kodu muusikandid esitasid veel „Laev tõstis üles purjed“, „Siis, siis“, „Rohelisel aasal“ ja „Ütle meri, mu meri“, mis sisendasid meremehelikku meeleolu. Mälestusi elustades käidi läbi maailma ulatusega mereteed ja elamused. Nüüd on koondise liikmed vanaks saanud, noori liikmeid pole juurde tulnud ja Eesti merekoolis saadud kaptenikutse aeg on ajalukku möödumas, küll aga on mõni mees sajanda eluaasta piirist üle astunud.

Muusikud laulsid veel mõned laulud, kuni viimaseks sai ühislauluna „Sääl kus Emajõgi voolas“. Lõpuks Endel Tursk tänas kõiki kaasabilisi ja osalejaid suvepäevale meeleoluka sisu andmise eest.

Märkmed: