Jõulukoraale saatis trio: Enn Kiilaspea, Kristjan Naelapea ja Elin Marley.
Leslie tänaval autoaknast Wilket Creek pargi poole sel kolmapäeval välja vaadates võis terane kaasasõitja märgata lõkketuld all orus. Jah, eesti skautide/gaidide metsajõulupuu, kaunis traditsioon, mida juba aastakümneid erinevates parkides on märgitud, oli võtmas aset. Elavat jõulupuud pole küll päris kaua olnud, selle asemel on juba mitu head aastat lõket ehitatud selleks lubatud asemes, tänavuste leekide ja ka suitsu eest hoolitses skm Enno Agur.
Lõkkevanaks ehk ürituse juhiks oli e-gaid Talvi Parming, kes tulijatele jagas laululehti, suur sõbralik naeratus näol. Vaimuliku osa eest kandis hoolt praost Mart Salumäe, kes andis pärast avasõna ütlemist orkestrile märku, et esimese ühislauluga alustada. Kõla orkestrijuht skm Enn Kiilaspea oli taas noodid seadnud kahele baritonile ja trompetile. Väike ansambel sobib nii kenasti vabas õhus koraale saatma.
Praost Salumäe luges jõuluevangeeliumist pühakirja sõnu, mis vist igale inimesele, kes leeris juba käinud, on mällu sööbinud, aga sõnum on ikka värske ja julgustav. Metsajõulupuul tuletas see meelde, et jõululaupäeva jumalateenistus on vaid nädalapäevad eemal.
Jõuluevangeeliumi luges praost Mart Salumäe (paremal), seda kuulavad Reet Marley, Kersti ja Arne Randsalu.
Taas lauldi ühiselt koraali ja tavakohaselt järgnes jõulumõtisklus vaimulikult. Tänavu keskendus praost Salumäe artiklile, mida ta oli tellinud Ahvenamaa kirikuõpetajalt Peetri koguduse aastaraamatu huvides. Mõtisklus rõhutas seda, et jõulukuuse püstitamise traditsioon on made in Estonia; 1441. a Tallinna Raekoja platsile toodud kuusk on ajalootoimikutes esimene teadaolev jõulupuu. Kuidas seda kaunistati, millega, mida see kõik tähendas ja kuidas nuudipäeval (kas 7. või 13. jaanuaril olenevalt riigist, Tallinnas toona viimasel kuupäeval), ametlikult viimasel jõulupühal seda puud siis pidulikult põletati, oli huvitavaks uudiseks noorematele ja ehk isegi vanematele. Kuuse ehtimist tänapäeval saab toonase traditsiooniga seostada. Hingekarjane rääkis, kuidas ta isa mälestused Vabariigi aegsest lapsepõlvest olid kaunis kooskõlas ja kuidas ta enese noorusest on mälus eredalt isaga sügisesel seenelkäigul sobiva kuuse valimine, selle märgistamine teiste teadmiseks (ja talvel leidmiseks) ning siis vahetult enne pühi metsaminek, kui kuusk koju toodi. Kindlasti tõi mõtisklus nii mõnelegi kohalolijale oma enese nooruspõlve jõule meelde. Vaimulik, kristlik õpetus on ju oluline osa skaut-/gaidliikumisest, sõnumist, kasvatusest.
Pärast lõpukoraali tänas Talvi Parming kõik kohaletulijaid ja orkestrit, vaimulikku. Seejärel kutsus kõik kakaod ja küpsiseid nautima praksuva lõkke ääres, vestlema pühade plaanidest. Kuigi loodaks siiski rohkem noori näha metsajõulupuul, on ju see neile mõeldud, siis aru saades, et praeguse kiire eluga, teades, et koolides on praegu eksamid, ja et ilm just kõige sõbralikum ei olnud, saab vaid noorte vanematele rõhutada, et neile, kes on aastakümneid osalenud vabas õhus jõulusõnumit skaut-/gaidsõpruses jagades skm Harri Haameri poolt Eestis loodud kommet märkides, vist enam kui kaheksa aastakümmet tagasi Saaremaal, on see võõrsil ikka elujõuline ja oluline ning tuleval aastal peaks tegema ülima, et noori kaasata võrratul ja ainulaadsel jõulupuul osalema.
TN