Eesti Maja Kunstikomitee esinaine Nora Wallner avas näituse, tervitades külastajaid ja kohal olnud kunstnikke, öeldes, et neil kõigil on suur rõõm näidata oma loomingut, soovides kõigile meeldivat aega näitusel.
Ja meeldiv oli see tõesti. Jätkus nii pilkupüüdvat kui mõtlemapanevat. Professionaalse kunstniku Monika Uesson-Talpaku haruldased portreed rääkisid tema erilisest oskusest näha inimesi nende erinevates momentides ja seda vaatajale edasi anda; näiteks pilt raske tööpäeva järel puhkavast noormehest oli erakordselt kõnekas. Et sama kunstniku jaoks on lähedane ka looduse teema, seda tõestasid tema mitmed loodusvaated, näiteks Kotkajärve tee ja seedrimets Bracebridge'is.
Iga vaataja tähelepanu köitis hiigelsuur Olja Mülleri maal „Sliding Into Oblivion“ ja tema teisedki loodusmaalid, mis näitasid looduse võimsust ja pöörasid erilist tähelepanu puude juurtele. Nagu ütles kunstnik, tulevad tema ideed sageli Rouge River Valley's jalutades ja rikkalik loodus oma ilus annabki talle inspiratsiooni. Võib-olla ka seetõttu, et ta on sündinud Eestis põllu peal. Edasi viis saatus DP laagrisse Saksamaal ja nagu kunstnik ütleb, on juured alati sümboliseerinud talle elujõudu ja tugevust — tugev pidi olema tema ema, kes oli kaotanud abikaasa, ning paljud selle põlvkonna esindajad, keda saatuse keerdkäigud mööda maailma laiali pildusid.
Olja Mülleri haridustee on väga mitmekülgne ning tal on kolm kraadi: bioloogias, linnaplaneerimises ning kunstis — diplomi Ontario College of Arts'ist sai ta 2002.a. Samuti on nii tema kui Monika Uesson-Talpak The Arts and Letters Club'i liikmed ning esinevad rohketel näitustel.
Loodus meeldib ka Nora Wallnerile, seda nii keraamikat kui fotosid tehes. Tema kolmest fotost, võetud läbi puude, õhkus neid momente, mida ei taba mitte iga kaamerasilm, vaid see, mille taga on kunstniku nägemus. Nagu ütleb Nora, on kunstiga tegelemine tema jaoks hobi, mitte elukutse — ta on töötanud hoopis keskkooliõpetajana, mis oli kahtlemata paljunõudev ja väsitav töö. Keraamika, millega ta alustas kümme aastat tagasi ning mida ta teeb kord nädalas Cedar Ridge Cultural Centre'is, andis seevastu võimaluse millekski rahulikumaks, olles heaks vahelduseks — saab oma mõtteid mõelda ja keegi ei vaidle vastu. Nora sõnul võib tal küll olla idee, et tahan teha seda või teist kujutist, ent savi otsustab ise, kuidas ta tahab liikuda: seetõttu ei tule ese ilmaski välja täpselt plaanide kohane, mis aga teebki selle töö loominguliselt väga põnevaks. Nora tööd pakuvad nii silmailu kui praktilist kasutust: oma kodus tarvitab ta palju isetehtud esemeid, aga teeb neid ka tellimustöödena, mainides hiljuti tehtud sushi komplekti.
Ingrid Heinmaa, kes esines näitusel samuti rohke keraamika ja ühe fotoga, ütles, et ka tema saab ideid loodusest. Nii oli tema keraamilistes töödes näha looduse toone ja selle jõulisust, ürgsust ning sidet maaga.
Linda Landre esines kolme maaliga, kõigi temaatika võetud loodusest: ühel säramas punane moonipõld, teisel udu tõusmas ja kolmandal — pealkirjaga „A Noble Couple“ — kaks lindu. Hoopis teisest vaatevinklist nägi aga seekordsel näitusel maailma Johannes Tanner, kelle abstraktsed kujundid ja peegeldused andsid mõtlemisainet ka piltidest väljapoole.
Vaike Külveti kaks fotot — esimene neist aknast välja vaatavast kassist, võetud seestpoolt vaatega järvele, kandis toredat pealkirja „Cat's TV“, mille aknaraamid tõepoolest moodustasid. Teine pilt katkisest puust andis taas ainet mõtisklemiseks looduse üle.
Elva Palo oli oma kolme pildi loomisel näinud maailma hoopis fantaasia vaatevinklist. Ta on elukutselt kunstiterapist, töötades vähi- ja AIDSihaigetega ning käitusmishäiretega lastega. Nagu kunstnik ütles, oli pildi „Boogie-Man“ loomisel ajendiks alateadvus ja unenägude motiivid: kui laps läheb magama, astub ta otsekui teise maailma, kuid tal on väikesed kaitsjad, kelleks olid pildil olevad mängukaru ja -koer. Pildi „Spiritual Armor“ loomisel oli idee, kuidas me ennast seesmiselt kaitseme: saame seda palju loodusest, mis on suurem kui me ise.
Erakordseid elamusi pakkunud kunstinäitus oli kauniks kingituseks kõigile kunstisõpradele, kel oli võimalus lõppenud nädalavahetusel Eesti Maja galeriid külastada, tekitades tahtmise nende huvitavate loojaisiksustega edaspidigi kohtuda.
