„Talvine pööripäev, pimedaim aeg aastas, esivanemate tehtu üle mõtlemiseks ja uueks valmistumiseks ning oma lahkunud lähedaste meenutamiseks. Kõrvad hakkavad vaikust kuulma ja silmad pimedust nägema, mõte kisub otsima elu loomulikkust,“ kirjeldab Kalli Sein näituse tagamaid.
Fotograaf ja mõtleja Fred Jüssi on aastate jooksul kulgenud rattaga Eestimaa teedel ja pildistanud üles autode tuuleklaasidel otsa leidnud liblikaid, nende ilusaid, aga surnud tiibu – vaatad, ja jääd mõtlema elu hapruse üle.
Fred Jüssi makrofotod Eesti teedel hukkunud liblikatest inspireeris klaasikunstnikest sõpru mõtisklema elu hapruse üle.
Klaasikunstnikud Inga Koppel, Kalli Sein ja fotograaf Fred Jüssi.
Inga Koppeli õrnad liblikatiivamustrilised klaasvormid.
Teos Fredi abikaasa Helju Jüssi mälestuseks. Ees ripub Kalli meisterdatud klaasist lootoslill, Eesti looduses õitsva valge vesiroosi kauge sugulane.
Hetk näituse avamiselt. Kallil elab vanatädi Torontos ja Fred on osalenud ja esinenud nii New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel kui Kotkajärve Metsaülikoolis 2002. aastal.
Kalli Seina kadunud kooliõdede ja noorele sugulasele pühendatud klaasehted, mis meenutavad nii kroone kui aupaisteid...
Kas te eesti liblikaid tunnete? See on põualiblikas, inglise keeles Black-veined white butterfly.
Vasakult: kevad-paabusilm (Emperor moth), haavalumik (Poplar admiral), mis on Eesti suurim päevaliblikas ja päeva-paabusilm (European Peacock butterfly).
Leinaliblika nimi Põhja-Ameerikas on Mourning cloak ja Inglismaal Camberwell Beauty. Sellest järgmine pääsusaba (Swallowtail), on Euroopa suurim ja paljude arvates ilusaim liblikas.
Vasakul on tontsuru. Enamik surulasi elab troopilistel aladel. Nad on kiire lennuga liblikad, kes toituvad õite kohal oma imilondiga „surudes“ – siit nimetus suru. Tontsuru seljal on pealuu sarnane muster, mis peegledub ka ingliskeelses nimetuses Death’s head hawkmoth. Paremal on hõbetäpik, inglise keeles Fritillary liblikate perekonda kuuluv.