Põhjamaade lihavõttekommetest
Veel mäletatakse Rootsis, et Suure Reede hommikul nuhtlesid vanemad oma lapsi ja peremehed oma sulaseid hõbedaste kaseokstega, et sisestada neisse „lihavõtte hirmu“ õige, patuvaba tee valimiseks. Esimesed alandust ja kannatust meenutavad oksad ilmuvad tänapäeval Rootsis vastlapäeval enne paastu. Nii ka tänavu Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, kus õpetaja Patrik Göransson juhtis tähelepanu neid ehtivate sulgede tagasihoidlikule tumelillale leinavärvile. Alles siis, kui ülestõusmispühad käes, on paslik kodu kirevamatega sulgedega ehtida. Oksad ja vitsad olid ka ühtlasi palmipuudepüha sümboliks, sest kust võtta troopilisi lehti põhjamaa kevades? Neid oksaraage õnnistati kirikus ja rahvas uskus neis olevat ravimisväge.
Veidi lõuna pool, Tshehhi vabariigis, Slovakkias ja Ungaris piserdatakse „piitsutamise päeval“ noori neide veega ja lüüakse punaste pajuokstega, mis on ka aja möödudes saanud endale ehteiks kirevad lindid. Kombele on lisandunud arusaam, et naine, kes antud vitsaga pihta saab, muutub nooremaks ja ilusamaks. Poolas on paastu lõppedes ka nimeline vitsapäev, alul poisid tüdrukuid vitsutades ja kolmandal lihavõttepühal annavad neiud neile sirakaid vastu.
Helsingist pärit Johanna kaunistab oma Tallinna kodus vaasis olevaid kase- või pajutibudega oksi nii sulgede kui lintidega. Ja meiegi juba tunneme kõike muud, mis sinna hiljem juurde on lisandunud: rippuvad munad ja tibud — lihavõtte puu. Sõbranna Marianne Kopenhaagenist kirjutas, et Taanis on sulgedega ehitud oksad puhtalt vastlapäeva aegne kaunistus; neid asendavad pea hiirekõrvul lehtedega oksad ja nartsissid — neil on ju soojem kliima.
Soomes ja Rootsis ei tõsta lapsed okstekimbuga teineteise vastu kätt, vaid käivad inimeste uste taga, kingivad neidsamu ehitud oksi ja loevad salmi. Vastu saavad nad maiustusmune, komme või viimasel ajal ka raha. Asja teeb omapäraseks tõik, et nad esinevad seda tehes heatahtlike nõidadena: pikkades seelikutes, rätid peas ja punaseks värvitud põskedega. Kunagi nimelt usuti, et Suure Reede eel on liikvel halvad jõud, eelkõige nõidade näol. Rahvas hoidis tuld kolletes kogu pühade vältel, et nõiad end kortsnasse ei peidaks ning panid luku taha ära kõik luuad, rehad ja ka lehmad-sead (nõidade võimalikud transpordivahendid). Kunagi kardetud nõidasid nimetatakse Rootsis nüüd „väike lihavõtte preili“!
Põhjamaade lihavõttetoitude omapärased näited on taanlaste eelistatud munaroad, heeringas ja lammas (lõunaks või õhtusöögiks, aga alati suure pere seltskonnas) ja soomlaste mämmi — kunagine paastuajaroog, nüüd lihavõttemaiuspalaks muutunud rukkijahust, linnastest, siirupist ja pomerantsikoorest (kuivatatud apelsinikoorest) tehtud puder. Vanasti küpsetati seda kasetohust vormis ja pagariärid üritavad seda esitlusviisi praegugi jäljendada. Tumedat mämmit süüakse koore ja suhkruga, tänapäeval ka vanillikastme või isegi jäätisega.
Aasta aega Oslos õppinud Elin ei näinud Norras sulgedega ehitud oksi, küll aga teadis rääkida, et lihavõttepühi peetakse seal pikalt ja põhjalikult — juba kolmapäeva pealelõunast enne Suurt Neljapäeva kuni teisipäeva hommikuni. Rahva kirikuks on suuresti muutunud loodus: minnakse mägitaredesse viimast korda suusatama ja krimiromaane lugema!? Enne pühi ilmub ohtralt just selle zhanri romaane ja neid lausa nimetatake påskekrim (lihavõtte krimi).
Üllatusi on mitmeid: üks Rootsis elav britt sai suure üllatuse osaliseks, kui shokolaadimuna, mida ta väidetavalt ostis, osutus hoopis tühjaks paberkestaks. Selline kokkuhoidlikkus kehtib Põhjalas siiamaani, et samu paberist mune täidetakse aastast aastasse maiustustega. Rootsikeelne lihavõtte nimetus påsk ja taani ning norra påske on ilmselt sugulased prantsuse sõnaga pâques, kreeka sõnaga pascha ja heebria nimetusega pesach.
(Antud artikkel ilmus 9. aprilli paberväljaandes.)
