Eesti Leegioni 45. rügement võitles 1944. aasta varasügisel Narva jõe ääres, Auveres, Sinimägedes ja Kambja all toimunud lahinguis. Rügemendi ülemaks oli hilisem Rüütliristi kavaler kapten Paul Maitla. Selle rügemendi 1. pataljoni 4. kompanii koosseisust on järel üks mees, kõnesoleva raamatu autor. Enda teada on ta ainus.
Oma mälestustele järgnevas lõppsõnas lausub autor lihtsalt, kuid mõjuvalt: „Mina jäin ellu!!! See oli mu saatus! Keegi valvas mu üle.“ Küllap valvas. Keegi valiti välja, kes aastakümneid hiljem mäletaks ja mäletatu jäädvustaks. Valiti tegema tööd, mis (taas autorit tsiteerides) on nagu sibulakoorimine - silmad kogu aeg märjad.
Richard Säägi sündis 31. märtsil 1925. aastal Nõmmkülas, Tamsalu lähedal. Kaotas varakult isa ja kolis tädi juurde Tartusse, kus sai põhihariduse. Keskharidus jäi majanduslikel põhjusil pooleli, noormees pidi hakkama endale elatist teenima „Postimehe“ trükikojas. Olles isa varase surma ja sellest johtunud elukoha vahetuse tõttu pääsenud juuniküüditamisest, astus esimesel võimalusel Omakaitsesse, kus määrati jaoülemaks, sest oli koolis osa võtnud riigikaitse õppustest. Aastal 1943 astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Venelaste poolt maha põletatud isatalu oli üheks ajendiks.
Poolas, Debicas asus leegionäride väljaõppekeskus saksakeelse nimetusega Heidelager. Pärast mõnekuulist esialgset väljaõpet suunati autor allohvitseride kursusele, mille ta edukalt lõpetas. Järgnes lühike puhkus kodumaal — grupp mehi saadeti diviisi esindajaina Tallinna end rahvale tutvustama. Seal selgus, et ta on määratud Bad Tölzi ohvitseride kooli väljaõppele. Haigestumise tõttu jäi tal kursus lõpetamata. Veebruaris 1944 saadeti ta tervenenuna Narva rindele.
Raamatu esimene osa kirjeldab autori lahinguteekonda, kus Eesti pinnale kandunud rindel meie sõdurid võitlesid vapralt ja ennastsalgavalt. Sinimägede lahingus üles näidatud vapruse eest saab autor korraga nii esimese kui teise klassi Raudristid, teise eestlasena kogu diviisis. Kahel korral saab ta haavata, teisel korral raskelt. Laatsaretlaev viib ta Saksamaale, kus ta pärast pooleaastast ravikuuri saadetakse paranenuna Neuhammerisse Eesti Diviisi juurde. Sõda on jõudmas lõpule, eesti meeste lahingud on peetud. Autor satub ameeriklaste kätte vangi, antakse inglastele üle ja põgeneb Uklei laagrist. Tema jaoks on sõda lõppenud.
Teine osa koosneb sentimentaalsevõitu meenutusist aastakümnete tagant. Autor külastab taasiseseisvunud Eestis Grenaderimäge, mille ta 60 aasta eest koos kaaslastega vallutas. Palju on juttu autori heast sõbrast ja lahingukaaslasest ltn Harry Niidrest, kes jäi metsavennana Eestisse ja end haarangu ajal ise maha laskis, et mitte elusalt piirajate kätte sattuda. Raamatus leidub mitmeid koopiaid dokumentidest, rindekaarte ja kriitilistel hetkedel peetud kõnesid. Rohkesti on kvaliteetset fotomaterjali.
Raamat on ilmunud sarjas „Aja lood“, teiste samalaadsete hulgas, mis valgustavad sündmusi ja olukordi aegadest, mida eesti rahva silmade eest on kaua varjanud teadmatuse tume loor. Pärast sõda Saksamaalt Inglismaale emigreerunud ja seal mehaanikainseneri kutse omandanud autori mälestustel on ajalooline väärtus.
Ei saa öelda, et autor oleks hea jutustaja. See on teosele ehk pigem plussiks kui miinuseks. Osava sõnameistri puhul võib lugejas tekkida kahtlus, kas sündmustik pole ehk fantaasiaga pipardatud. Säägi on tubli sõjamees ja edastab sündmustikku sõdurlikult, räägib asjadest nii, kuidas nad tollal olid. Ülestähendusi lahingu ajal teha ei saadud, tuleb toetuda mälule, fotograafilisele mälule, mida autor väidab evivat.
Kuid pikkade aastate tagant võib ka fotograafiline mälu vingerpusse mängida ja pilte moonutada. Selguse huvides tuleb mõnd fakti korrigeerida või olukorda täpsustada. Ameeriklaste kätte vangi langemist kirjeldades (lk 71) mainib autor, et vange hoiti esimesed kümme päeva ilma toiduta, mille tagajärjel olid viimased nii nõrgad, et ei jõudnud telgipuust kinni hoidmata jalule tõusta. Siinkirjutaja, kes selle olukorra täpselt samal ajal ja samas kohas üle elas, mäletab, et söömata hoiti meid kolm päeva. Neljandal päeval saime kuus biskviiti ja kulbitäie vedelat suppi. Seda kinnitavad ka mitme kaaslase päevikud, mis Arvi Tinitsa koostatud raamatus „Välgumärgi kasvandikud“ on avalikustatud. Julgen omalt poolt lisada, et kümnepäevase näljutamise järel ei oleks mitmed noored poisid, nende ridade kirjutaja kaasa arvatud, üldse enam jalule tõusnud.
Uklei (mitte Ukley) laagrit, kust autor põgenes, kirjeldab ta kui sõjavangilaagrit, mida ümbritses okastraat (lk 72-73). Sõjavangidena meid selles faasis siiski ei koheldud. Olime interneeritud sõdurid, kes küll ettenähtud piirkonnast lahkuda ei tohtinud, kuid keda kuigi hoolsalt ei valvatud. Allusime oma juhtkonnale, valvureid polnud kuskil näha, ja korda pidas meie oma politsei, mille liikmed kandsid isegi relva. Okastraat oli eemal põldudel olemas, kuid see pidas küll lehma või lammast, kuid mitte sõdurit. Vangilaagriga tutvusime alles sügisel, kui meid Belgiasse viidi, „inglise abiteenistusse“, nagu seda meile serveeriti ja mida me oma ääretus naiivsuses uskusime.
Need pisimärkused ei ole mõeldud autori halvustamiseks ega tema mälestuste väärtuse kahandamiseks. Vastupidi — ajaloolise tõe huvides on oluline, et esitatud faktid oleksid võimalikult täpsed ja korrektsed. Erinevalt kaitselahinguist Eesti pinnal, on Saksamaal toimunu kohta veel küllalt elavaid tunnistajaid. Oleks kurb, kui mõni neist käesolevaid mälestusi lugedes ka autori lahingukirjelduste eheduse kahtluse alla seaks.
Kas olen saatuse poolt määratud kohustuse täitnud? mõtiskleb autor raamatu esimest osa lõpetades. Küllap ta on. Mälestustest ilmneb, et nüüdseks 82. eluaasta künnise ületanud sõdur ei ole veel oma postilt lahkunud. Pole põhjust arvata, et ta lahkub enne kui kõrgemalt poolt korraldus antakse. Täna veel valvab keegi ta üle.
