Kokku oli tulnud umbes 120 uurijat kogu maailmast, kellest 70 esines ettekandega oma teadustöö tulemustest. Eestist olid muuhulgas kohal Võro Instituudi esindajad Võrust, kellest Sulev Iva esines posteriga võro keelest.
Ameeriklanna Kara Diane Brown, Indiana Ülikooli doktorant, kes elab koos abikaasa ja väikese tütrega Võru kõrval Roosisaarel, rääkis võrukeste identiteedist. Kas võro keel on vähemuskeel? Probleem on selles, et võro keelt kõnelevad inimesed ei ole rahvusvähemus, nad on eestlased. Kas saab aga nende keele/murde kuulutada ametlikuks vähemuskeeleks? Võrumaal on viimasel ajal palju tehtud võro keele säilitamiseks, ilmub võrokeelne ajaleht Uma Leht — Võromaa rahva uman keelen kuuleht. Kahjuks jäid raadiosaated soiku, kuna raadiojaam ei võtnud oma ülesannet tõsiselt. Minu mõtted suunduvad aga väliseesti keelevariantidele (või tuleks neid hakata murreteks nimetama?). Kas need variandid peavad alati täpselt Tallinnas räägitava koopiad olema? Kas meie ei või kasutada mõningaid asukohamaade keelte eripärasusi oma eesti keeles?
Arvan, et võime, kuigi mõõdukalt. Kõik oleneb sellest, millist strateegiat kasutame oma identiteedi kujundamisel, kas otsustame jääda eestlaseks võõras riigis või valime endale kaks kodumaad ja kaks identiteeti.
Kara D. Brown on aktiivne noor naine, kes on kenasti ära õppinud eesti keele, kuigi Eestis pole ta eriti kaua elanud. Paradoksaalne, aga Eestis elavate noorte venelaste hulgas olen näinud paljusid, kes maakeelt üldse ei oska, kuigi kuulevad seda enda ümber iga päev. Tavaliselt on neil mingil põhjusel Eesti Vabariigi passki taskus, mille üle nad pragmaatiliselt uhked on. Saab ju nii viisavabalt maailmas ringi rännata — Vene passiga peab viisa võtma pea igasse riiki. Seda hinnatavam on nende välismaalaste eesti keele oskus, kes Eestisse saabunult või juba teistes riikides on selle ära õppinud.
Põnevad ettekanded olid veel kaks- ja kolmkeelsusest, väikekeeltest Venemaal (nt vadja keelt Eesti kirdepiiri lähedal räägib viimastel andmetel veel vaid 10-15 pensionieas inimest); uelsi ehk kõmri keele kasutamisest Wales'i kohtutes.
Erilist huvi pakkus mulle koodivahetuse kasutamine kooliõpetuses Wales'is, sest see meetod sobiks mõnede ainete õpetamisel samuti vene koolidesse Eestis ja mõnedesse väliseesti õppekeskkondadesse. Koodivahetus tähendab keelevahetust kõne ajal. Wales'is kasutatakse seda uelsi keele õpetamiseks neile õpilastele, kes on põhiliselt ingliskeelsed. Koolitunni põhikeel on neil alguses inglise keel, millesse õpetaja aja jooksul põimib aina enam uelsi keelt, et lõpuks täiesti viimasele üle minna. Kõnealust metoodikat saab arusaadavalt kasutada vaid kakskeelne või mõlemat keelt hästi valdav õpetaja.
Räägiti keeleökoloogiast — keeled arenevad, elavad, muutuvad ja surevad ökosüsteemis nagu elusolendid. Mõned keeled võivad olla ohustatud ja teadlaste ülesandeks ei ole vaid keelehääbumise kirjeldamine, tuleb ka võidelda keelte taaselustamise eest, nagu väitis professor Nancy Hornberger Pennsylvania Ülikoolist.
Peep Nemvalts Stockholmi Ülikoolist ning Tallinna Pedagoogikaülikoolist rääkis huvitavalt nimetava, omastava ja osastava käände kasutamisest aluse, öeldistäite ja sihitisena rootsieesti keeles. Stockholmi ülikooli soome keele õppetooli juures on käimas projekt, mis võrdleb rootsi keelekeskkonna mõju soome, meänkieli ja rootsisoome keelele. Muide sama õppetool eesotsas tulihingelise Birger Winsaga oli ka konverentsi seekordseks edukaks korraldajaks. Järgmine konverents toimub kahe aasta pärast Triestes Itaalias.
Sealne vähemusrahvus on sloveenid.