Sellest on peris ulka aega tagasi, kui ma koolijüts olin, aga mõned asjad sellest ajast tulevad veel ikke meelde. Ja mis tuleb meelde, see ajab naerma. Ega tõsised asjad inimesele meelde jää. Aga kui on koerust tehtud vai jutu sehes villast visatud, siis see ära ei unu, teeb eluotsani tuju eaks.

No meil koolis õpetaja kõneles ikke keelemurretest ja mina ei saand esiotsa kudagi aru, mis imejuttu ta puhub. Et keelt ei saa ju kudagi ära murda, see na libe ja ühte otsa pidi veel kurgulakke kinni kah pantud. Iljem akkas koitma küll, et mõned inimesed kõnelevad teistmoodu ja siis tuleb keelt murda, kui tahad kah asju nõnnasi välja ütelda kui nemad. Ära sa oma keelt muidugi ei murra, aga ette pead kaema küll, et sõlm sisse ei läheks. Aga kus nisukesed inimesed elavad, selle üle ma pead ei murd. Näe nüüd, misuke ütlemine – pead ei saa ju oopiski murda ja sõlme keerata ammugi mitte.

Selle keelemurdega puutusin ma kokku iljem, kui mul kooliaeg ammu seljataga ja eesti kroonu kapsad kah söödud. Kroonus aega teenides sain tuttavaks ühe poisiga, kes ütles end Saaremaalt peri olevat. Ma pold elus enne saarlast näind, aga kuuld olin küll, et nemad pidid mõnes asjas kudagi teistmoodu olevat. No kasvai juba sellepoolest, et nende maal pidid piirid igast küljest märjad olema, pole kohta, kuhu posti püsti paned vai kupatsi kinnitad. Naljakas küll, elavad seal vee taga ja peksavad endid saunas kadakase vihaga. Miks nende nahk kaske ei kannata, seda ei osand jälle välja nuputada. Ja kündmise kohta ütles mu saarlasest sõber niiviisi, et nende künniriist vagu ei jätagi. Jälle imelik jutt. Kui vagu pole, kuhu sa need kardulad siis paned. Saare poiss vastas, et neil kardulast polegi, söövad tuhlist.

Saarlane kutsus mind omale külla. Noore mehe asi, tekkis uvi nende elamise vasta. Kui kroonust lahti sain ja viimast korda rivitult anti, siis lubasin talle, et ükspäe tulen kah. Ise olen aluaeg adra madrus old, mõtelsin, et eks kaeme nende vesised põllud kah üle.

No võtsingi selle pika sõidu ette. Esiotsa sai mindud maad pidi rongiga, paravoss tossas ees ja lasi vilet. Siis loksusin praamiga ja siis jälle mööda maad. Sõber oli teejuhised and ja seletand, et viimane jupp tuleb paadiga üle lahesopi sõita. No paadimees oligi vastas ja sellega tuli mul kohe esimene keelemurdmine. Tema pani mind paadi ninasse istuma ja ise sõudis mõlema käega. Paadipõhjas oli veel üks ekstra mõla ja ma pakkusin abi, pold arjund niisama istuma, kui teine tööd teeb. Saarlane vastas, et „pole mool soo mölast abi ühti“. Mul kargas ing täis, et tema minu juttu mölaks peab. Pidin talle juba äigama, aga kuda sa kakled, kui pole kindlat pinda jalge all. Iljem sõber seletas ära, et neil mõla polegi, on oopis aerud.

Leitsin sõbra kodu üles. Üks noorepoole võõras mees tuli ukse pääl vasta, küsisin sellelt, kas pererahvas kodus. Vastas, et „äi pole mette.“ Arvasin, et on koduväi ja vastasin, et eks ma siis kõnele ämmaga, kui äia pole. Poiss vaatas mind imeliku pilguga ja siis ütle, et ma olla vist valesse kohta tuld. Küsisin, et kus see õige on. Tema jälle, et äi tea mette, aga naaber oo targa peega mees, tema juhatab. No tule taevas appi, kas saarlane siis mõtleb selle otsaga, mille peal mandril istutasse? Läksin naabri juurde, see oli kena vanamees. Tuli välja, et oli sõbra isa. Ajas lahket juttu ja siis küsis, et „no kas tuba ei tulegi?“ Kuhu see tuba tulema pidi? Meil kuival maal püsisid toad paigal. Iljem sai kõik kange õlle najal selgemaks ja saime sõbraga kahekesi naerda. Nüüd mõistan juba ea mitu sõna saare keelt ega murra enam kedagi.

Märkmed: