15. oktoobril esitasid Eesti kolme võimuliitu kuuluva fraktsiooni esindajad parlamendile kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu valimise seaduse muutmiseks eelnõu, mis kaotaks eesti keele suulise ja kirjaliku oskuse nõude volikogudesse või Riigikokku kandideerimisel. Eelnõu tekitas ägeda arutelu nii ühiskonnas tervikuna kui poliitikute seas.

Eestis kehtiva valimisseaduse kohaselt peab saadikute eesti keele suuline ja kirjalik oskus neil võimaldama osa võtta Riigikogu või volikogu tööst. Nad peavad mõistma õigusaktide ja teiste tekstide sisu, olema suutelised tegema ettekandeid, avaldama riigikeeles arvamust nii kõne kui sõnavõtu vormis, esitama arupärimisi ja küsimusi ning suhtlema valijatega.

Vastavalt Eesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele 5. veebruarist 1998 on riiklikus asjaajamises eesti keele kasutamise nõude esitamine Eestis kooskõlas üldiste huvidega ja ka õigustatud.

Eesti seadused lubavad rahvaasemikuks kandideerida ainult Eesti Vabariigi kodanikel. Kodanikeks saavad aga üksnes sellised võõramaalased, kes on edukalt sooritanud suulise ja kirjaliku eesti keele eksami. Nii tekib loogiline ja küllap ka õigustatud küsimus — kuidas võib Eesti kodanik olla isik, kes sugugi ei oska eesti keelt? Ja kui tõesti mõnel muulasel on kõveraid teid pidi ka õnnestunud Eesti kodakondsus hankida, mis annab talle siis õiguse kandideerida parlamenti või volikogusse?

Ülalnimetatud seadusemuudatuse esitanud rahvaasemikel läks ilmselt meelest Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragr. 6, mis määrab eesti keele meie ainsaks riigikeeleks. Kas keelenõuete liberaliseerimine peaks tähendama, et Eesti oma riigi parlamendi kõnepuldist hakkab kostma jälle vene keel nagu ENSV Ülemnõukogu päevil? Riik on siiani küllalt rangelt jälginud keeleseaduse täitmist, trahvides kopsakate summadega eesti keelt mittekõnelevaid vene müüjaid ja teenistujaid, aga pannud ka vene ametnikud, teenindajad ja meditsiinitöötajad sundkorras eesti keelt õppima. Millest siis selline äkiline leebumine Riigikogusse pürgivate venelaste vastu, kes pole vaevunud riigikeelt ära õppima, rikkudes sellega ühtlasi kehtivat seadust?

Kõnealust eelnõu kaitsnud peaminister Mart Laar ning välisminister Toomas-Hendrik Ilves on andnud märku, et keelenõuete lihtsustamine aitab kaasa tülika OSCE missiooni lahkumisele Eestist. Viimane on aastaid jälginud kiivalt vähemusrahvuste õiguste olukorda Eestis ja seda ühtelugu kritiseerinud. Eesti olevat sunnitud leevendama keeleseadust Euroopa Liitu (EL) pääsemise nimel, kuna meie keeleseadusandlus ei tohi olla vastuolus ELi reeglitega. Teadjamad kinnitavad aga, et euroliidus puuduvad hoopiski ühtsed keelekasutust reguleerivad normid. Või valitseb ELis äkki samasugune „demokraatia” nagu N. Liidus omal ajal, kus kõigi rahvaste ja keelte võrdsuse lubaduse varjus käis äge survamis- ja venestamispoliitika?
Eesti keeleteadlased, kes on avaldanud vastuseisus poliitikute kavale lihtsustada keelenõudeid, nendivad, et valitsus pole mõelnud tagajärgedele, mida keelenõuetest loobumine eesti keele jaoks kaasa toob.
„Kui eestlased ei kaitse oma keelt, ei kaitse seda keegi,” arvab kolumnist ja tõlkija Enn Soosaar. Olukorras, kus eestlaste arv on langenud kriitilise piirini ja meie emakeelt räägib maailmas alla miljoni inimese, peaksime oma keelt ja selle kasutust pidama väärtuslikumaks kui iial varem. Kui me oma keele kaotame, ei saa meie ega me järglased seda kunagi ega kusagilt tagasi.

Iga järeleandmine keelepoliitikas sillutaks teed järgmisele ja oleks ohuks Eesti julgeolekule, sest sel viisil luuakse ohtlik juriidiline pretsedent. Lubanud umbkeelsed kord Riigikogusse, pole taganemisteed enam olemas.

Märkmed: