Alustuseks peab kohe ütlema, et Reet ja Toomas Mae (Mae Productions) on saanud hakkama väga põhjaliku ja asjaliku filmiga. Pooleteisetunnine ekraaniteos annab (mitte-eestlasest vaataja korral) ka vajalikud eelteadmised ajaloos, seejärel juhatatakse vaataja otse meie rahvuskultuuri keskele, rääkides samal ajal 20. saj suurtest üleelamistest lihtsal ja inimlikul tasandil.
Filmitegijad intervjueerisid eestlasi kõikjal üle maailma, tulemuseks on südamlikud ja emotsionaalsed perekonnalood. Intervjuude osas on filmis tõelisi briljante! Lisaks on kasutatud ajaloolisi arhiivikaadreid, lavastatud stseene, mitut liiki animatsiooni, eesti kujutavat kunsti, puu- ja nahkehistööd ning tekstiilikäsitööd. Hästi on filmi valitud ka muusika, sealhulgas mitmelt väliseesti ansamblilt, mis omakorda toetab ja täiendab visuaalset pilti.
Filmis on kolm suuremat mõttelist osa, mis on paljude seoste abil tervikuks ühendatud. Pikalt ja läbivalt on kajastatud isiklikke põgenemislugusid. See on ka praegu väga aktuaalne, sest suurest põgenemisest möödus septembris 70 aastat. Põgenemisteekonnale polnud võimalik kaasa võtta kõike vajalikku, kuid Eesti naiste leidlikkus võimaldas neil ka Saksamaa DP-laagrite rasketes oludes oma perele riided selga ning isegi rahvariided valmis meisterdada. Aineliselt kergemaks läks elu uuel asukohamaal, kuid emotsionaalselt oli raske taluda pagulust ja sideme katkemist kodumaaga. Jällegi aitas käsitöö, mis vähendas koduigatsust, taastas sideme esiemade pärandi ja kaotatud kodukohaga. Eesti naine ei istunud kunagi käed rüpes, omatehtud pitside ja kudumitega muudeti uus kodu ja ka uus elu hubasemaks. Rahvariided hakkasid teisenema, kuna alati ei mäletatud ju enam täpselt, kuidas üks või teine muster välja nägi. Kui hakkas ilmuma ajakiri „Triinu“ oma lõigete- ja mustrilisadega, ühendas see eestlannasid üle maailma ja aitas neil käsitöö kaudu oma identiteeti alal hoida. Kindamustrid ja tikandid meenutasid kodumaa loodust. Ehkki noorem põlvkond sooviski vahel rohkem Kanada lastega sarnaneda (kohalike kindaotsad olid kumerad, mitte tipulised nagu eestlastel), siis hiljem avastasid paljud pagulaslapsed ka endi jaoks rahvusliku näputöö tähtsuse. Side kodumaaga säilis kaunite käsitööesemete abil, mida ka raudeesriide tagant laia ilma sugulastele saadeti – see oli nõukogude okupatsiooni all kannatajate kõige väärtuslikum ja sageli ainuvõimalik kingitus välismaale läkitamiseks, paljudele noorematele pagulastele omakorda ainuke käegakatsutav tõendus sellest, et „kauge muinasmaa“ Eesti on tõepoolest olemas.
Film läheb sujuvalt üle tänapäeva, kus rahvakunsti säilitamisega pole tegevuses mitte ainult naised, vaid ka mehed. Mihkel Salusoo on töötanud välja ainulaadse vöökudumise tehnika ning ta õpetab soovijaile 430 erinevat vöökirja. Meistri kootud vööd (ja teljed) on jõudnud nüüdseks ringiga tagasi Eestisse. Harley Davidsoni mees Eric tõi aga filmi mõnusa huumorimomendi oma loova suhtumisega tädilt õpitud kangakudumisse. Kuna vahepeal on kärisenud raudne eesriie, siis eestlust ei pea enam kramplikult elus hoidma, vaid asjasse võib suhtuda loomingulisemalt. Võõrsil elavad edasi ja teisenevad ka vanad pulmakombed: pruudi põll ja tanu kaunistatakse iidsete kaitsesümbolitega, pulmatorti aga sobivad ehtima Hiiumaa rõhud. Kui vanasti kanti rahvariideid ainult pidupäevadel, siis tänapäeva Eestis on väga popid triibu-lillemustriga igapäevased etnosokid ja –tennised, vihmavarjud ja kohvikruusid. Paljud noored kunstnikud nii siin kui sealpool ookeani kasutavad oma töödes rahvuslikke motiive ja elemente (näit kaubamärk Aija, Aleks Byrd jt.).
Tähtis on anda oma oskusi edasi tulevastele põlvedele ning tundub, et vähemalt Kanadas on see õnnestunud. Seda näitab ka 2008. a Torontos toimunud moeetendus „Triipude lood“, mille käigus, nagu räägitakse, olevatki kõnealuse filmi idee sündinud. Filmi üheks läbivaks sümboliks on triibuseelikupuu, „emapuu“, mis väljendab Eesti naise erinevaid eluetappe ja eluringi kordumist, kootud kangas aga annab meile edasi kuduja positiivset energiat, selle mustrites ja värvides on peidus iidne sõnum.
„Keepers of the Loom“ on väga südamlik ja põhjalik lugu pagulusest, jutustatud läbi rahvuskultuuri. Kas oleks siin ka midagi kritiseerida? Film oleks ehk võinud olla pisut lühem. Kohati tundub, et hüpatakse teemade vahel edasi-tagasi ning palju on mõttekordusi. Samas tuleb aru saada filmitegijaist, kes ei tahtnud intervjueerituist kedagi välja jätta. Igaühe lugu on oluline ning annab tervikule mõne uue varjundi, nagu iga niidike lisab uue värvi triibuseelikusse. Filmitud materjalist oleks aga julgesti võinud teha kas või mitu eraldi filmi – miks mitte triloogia? Siis ehk oleks ka saanud rohkem näidata käsitööesemete tegelikku valmimisprotsessi. Allakirjutanu arvates oli kohati veider arvutianimatsiooni kasutamine, mis nagu ei haakunud hästi filmi üldise tundetooniga - ehk oleks saanud ka ajaloolist materjali rohkem „kodukootud“ moel esitada (näiteks kootud-tikitud Baltikumi kaart ja heegeldatud „raudne eesriie“)? Ka filmi eestikeelne nimi kõlab veidi kohmakalt (seepärast kasutan siin tekstis ingliskeelset nimevarianti).
„Keepers of the Loom“ valmis just 2014. a EstDocsi festivaliks ning paljud on seda juba näinud. Seansse on toimunud ka väljaspool Kanadat, näiteks Kalifornias. Sponsorid, kes aitasid kaasa selle väikese eelarvega fimi valmimisele, said sellest ka oma koopia. Suur tänu neile kõigile head asja toetamast! Jõudu ja jaksu filmitegijaile! Selles filmis on peidus väga tugev positiivne sõnum ning seda tuleks kindlasti näidata mitte ainult siin, vaid üle kogu maailma, sealhulgas ka kodueestlastele.
Torontos saab filmi lähiajal vaadata „Ehatares“ 18. veebruaril ja Tartu College’is 28. veebruaril.Lea Kreinin
