Mai-juuni Adbusters number (#53), nagu kõik ajakirja numbrid tänaseni, keskendus ühele peateemale. Selleks oli lootus ja mälu, ehk „Hope and Memory“. Nendelt märksõnadelt alustades lahkas Adbustersi toimetus USA sõjalisi interventsioone maailmas ajavahemikus 1801-2004. USA ajaloos on palju valgeid laike, häbiväärset käitumist, mida ka Adbusters esile tõi. Muidugi ajendas ajakirjanikke praegune Iraagi konflikt ning selle esitus USA meedias kirjutama sellest, mida teised ei julge kirjutada.
USA sõjamasin on võidelnud vabaduse lipu all; vaatluse all oleva kahe sajandi pärandis on nii ekstaasi viivaid tippe kui ka masendavaid kuristikke. Lasna meeskond tuulutas neid viimaseid teraselt ja teravalt, kuna USA enese hagiograafiline kultus on Hollywoodi ja televisiooni kaudu teinud kindlaks, et „häid sõjakäike“ on enam kui piisavalt publitseeritud. Et Adbusters tahab maailmale näidata, kuivõrd palju halba tehakse tänapäeval progressi nimel, siis pole püha lehma, mida nad ei julge tapalavale viia, et status quo'd tugeva luubiga uurida, kritiseerida.
Lasn ise pani selles numbris vaid ühele lühikesele nupule oma nime alla — mis aga tõi ebaproportsionaalselt palju reaktsiooni. Nimelt, Lasnal oli julgust identifitseerida nimekaid USA neo-konservatiive — nii otse Bushi administratsioonis kui mujal mõjuvõimsatel kohtadel. Julgus oli selles, et ta küsis, miks on nende hulgas nii palju juute. Küsis, kuna neo-konservatiivid on need, kes suunavad Iisraeli-Palestiina küsimusel välispoliitikat. Koos Kesk-Ida probleemiga on Palestiina küsimus rahvusvaheliste konfliktide tipus. Kui juudid mõjutavad Valge Maja samme, siis seda teadagi ainult ühe leeri huvides, mitte laiemaid huve arvestades.
Ajakirja kahes järgmises numbris ilmus nupukese kohta arvukalt sõimu ja kriitikat, Lasna ja Adbustersit tembeldati antisemiitideks, juudivastase viha ülesässitajateks. Lasn lasi neil ilmuda. Kui autoril oli julgust nime alla kirjutada, siis miks mitte näidata, kuidas inimene asjast aru saab, või mitte. Lasn teatas lugejatele, et anonüümseid elektronposti kirju, kommentaare oli märksa rohkem. Anonüümsuse kaitsekilbi taha pugedes julgeb nii mõnigi inimene enesele lubada seda, mida käitumiskoodeksid, suhtlemisreeglid avalikus elus andeks ei annaks.
Toon selle näite kahel põhjusel. Esiteks rõhutaksin, et valdav osa Adbustersi ja Lasna kriitikutest panid tema lühiartikli sisust nii mööda, kui veel sai. Teiseks oleks see, kuidas reageeriti. Reageeriti ettekujutatule, omaenese anonüümsuse julguses väljamõeldisele, ning seda nii inetult, et ühegi ajakirjandusreegli kohaselt poleks sellised salvavad salvod trükimusta näinud. Ent aktivistina, provokatsiooniga harjunud mehele nagu Lasn, on seegi oluline reaktsioon — mida ta oskas ka septembrinumbris suunata positiivse dialoogi liikumise poole.
Näite taustal tahaks võtta sõna sellest, mis vahetevahel meie ajalehe võrguleheküljel kommenteerimise näol sünnib. Võtame paberväljaandes nr. 38 ilmunud minu kirjutise (siin tagantjärele leides üllatavalt hetkekohaselt sobiva pealkirjaga), „Rahulolematuse ideoloogia“, mis käsitles antiamerikanismi kui kommunismi asendavat ideoloogiat, millel on sügavad juured, väetiseks iga kahtlasena näiv ameeriklaste otsus. Kusagil selles kirjutises polnud aga praeguse Bushi administratsiooni ülistamist ega kiitmist. Mitte aga anonüümseks jäävate kommentaatorite arust, kelledest üks leidis, teemast kaugele kaldudes, et lehe toimetus on pidevalt isegi Bushi kiitvat joont pidanud. Konkreetsetele näidetele aga ei osatud tähelepanu suunata — ju vist sellepärast, et selliseid pole nii naljalt leida. Kommentaarid kritiseerisid ka lehe kaastöölisi, üldiselt jäi mulje, et kirjutati seda, „mida sülg suhu tõi“.
Lasnal on aktivistina paks nahk, osa tema modus operandist on äärmuslik väljakutse. Usun, et teda need naeruväärsed fakte eitavad arvamused, mida ta Adbusteris ära tõi, eriti ei sega. Arad, anonüümsuse taha peituvad, solvanguid pritsivad indiviidid ei tekita tavaliselt korraliku sotsiaalse kasvatusega inimesele mingit meelehärma. Kuid leian, et selliste arvamustega kuritarvitatakse vajalikku foorumit, mitmeti on anonüümne kommentaar sõnaõiguse värdjaslaps, keda tingimata ei peaks hülgama, kuid keda peab vajadusel korrale kutsuma, selliselt vabalt areenilt keelama.
Sellise sammu astus hiljuti Priit Hõbemägi, Eesti Päevalehe peatoimetaja. Internet kui vaimne keskkond vajab puhastamist, ning artikkel Eesti Päevaleht Online'is, mis käsitles EPLO anonüümsete kommentaaride lõpetamise kava, lõi võrgu loetavuse rekordi. Hõbemägi kirjutas 27. augustil, et tulemus on rõõmustav: valdavalt pooldatakse sõimuvaba kommenteerimist, vaidlus keerleb nüüd hoopis tehniliste lahenduste üle.
Mõelgem näiteks paberväljaande lugejakirjade rubriigile. Seal ei ilmu ükski kiri, enne kui toimetus pole kindlaks teinud autori isiku ja tema elukoha, koordinaadid. Viimaseid ei tule avalikustada — vaid toimetus peab teadma, et arvamus on konkreetse isikuga seotud. Seda interneti kohvikust anonüümset elektroonilist purset saatvat vimmas vindunud asotsiaal ei pea kartma.
Teadagi on netikommentaaride komme Eestis palju levinum kui siin. Siiski, ka meie
lehe elektrooniline väljaanne kannatab mõne arema inimese mürgise lähenemise tõttu. Mingi inimlik lahendus peaks leiduma, mis lubaks sinna lugejal julgelt kirjutada — nii positiivselt kui negatiivselt, ülesehitav kriitika on sõnavabaduse alustalaks. Jällegi, see teadmine on Lasnal nii oluliseks relvaks kui ka kaitseks, siis kui ta üritab maailmale oma vaatevinklit esitada lootuses, et muudame lähenemist parema tuleviku suunas.
Lõpetaks Kargu Karla tarkusega. Karla kirjutas meie lehes olümpia ajal eestlaste kahest rahvusspordist — vägikaikavedamisest ja jalatahapanemisest. Anonüümsed kommentaatorid kuuluvad viimaste „sportlaste“ hulka. Kui tahan kellegagi rammu — kas füüsilist või vaimset — proovida, siis on ainuõige, et näen vägikaigast haarates vastase nägu. Tean siis, kellega tegemist, ning seda ka, kas on mõtet pingutada.
Vanasõna õpetab:„ kuhu varna lööd, senna oma kuue riputad“. Nagu alati, julgen oma arvamuse alla kinnitada oma nime.