Toompea Haridusseminari seisukohad.

1. juulil täitub 20 aastat, kui Toompea Haridusseminar deklareeris avaldada oma seisukohad Eesti elu sõlmküsimustes, mis hõlmab ka rahvastikku. THS on hoidnud alal minister Andra Veidemanni ettepaneku valitsusettekandest 1998.aastast - "Täpsustada ministeeriumide ja ametkondade põhimäärustes nende ülesanded ja vastutus rahvastikupoliitika teostamisel." Neli aastat tagasi taotlesime rahvastikuministri ameti taastamist, mis nüüd on õnnestunud. Hoolimata valitsuste praktikast rakendada sündimuse suurendamiseks mitmesuguseid materiaalseid toetusi, ei ole need viinud sündimustrendi muutvatele tulemusteni.

Osavõtjad töökoosolekul 13. juunil 2019 Riigikogus: Ilvi Cannon, Tarmo Kõuts (puudus), Rein Einasto, Arvo Junti, Jüri Kaljuvee, Helmen Kütt (puudus), Ando Leps, Dan Lõhmus (sotsiaalministri nõunik, kutsutud), Ivar Raig, Henn Põlluaas (kutsutud), Arvo Sirendi, Riina Solman (kutsutud), Randar Tasmuth, Jaak Uibu, Aivo Vaske (rahvastikuministri nõunik, kutsutud), Andra Veidemann (puudus), Ülo Vooglaid (puudus).

Seminari eesmärgiks oli luua ettekujutus abstraheeritud kujul, mille eest miski institutsioon rahvastikutaastes vastutab. Riigikantselei vastuskiri omistas vastutuse rahvastikuministrile, mis pole väga otstarbekas, sest sündimuskäitumist mõjutavad majandus (juhib majandus ja kommunikatsiooniministeerium), turvalisus (see on eeskätt välis- ja siseministeeriumi haldusalas), haridus (haridus- ja teadusministeeriumi haldusala) jne. Tuleks välistada variant "laseme endist viisi edasi" ja vastutuse laialijagamises oleks igal institutsioonil oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja juhtima rahvastikuminister. Praktika näitab, et põhiseaduse sätted ei tööta ilma alamaktideta - vastutus rahvastikutaastes tuleks fikseerida ministeeriumide põhimäärustes.

Enne seminari diskuteeriti Toompea Haridusseminari liikmeskonna hulgas antud teemal meilide teel, nii et kogunes 17 lk seminari materjali. Teema kohta avaldati ajakirjanduses (Pealinn, Pärnu Postimees, Objektiiv, Estonian World Review, Meie Maa jt, kuid Postimees ei avaldanud vaatamata oma afišeeritud pealkirja-alusele lööklausele) artiklid koos küsimustega, milledele küsiti lugejate arvamusi. Neid saabus viisteist.
Paluti selgitada:
I. Kas küsimus on õigesti püstitatud?
II. Kes peaks küsimusele vastuse andma - Riigikogu? Valitsus? Justiitsministeerium? Rahvastikuminister? Sotsiaalministeerium? TÜ Õigusteaduskond? Õiguskantsler? Ehk veel? III. Vastuse variandid:
1. On kogu rahva asi. 2. On riigi asi. 3. On rahvastikuministri ja siseministeeriumi asi. 4. On sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalministri asi 5. On Riigikogu asi. 6. On Presidendi asi. 7. On Valitsuse asi. 8. On omavalitsuste asi. 9. On generatiivses eas inimeste asi. 10. On 1-9 asi, igaühel oma roll ja vastutus, mida on vaja määratleda, (sätestada?) 11. On ettevõtluse asi. 12. On nii raske määratleda, et ärme puutumegi. Laseme endist viisi edasi.
IV. Mis peaks järgnema, kui otsus - kelle asi, on langetatud?

Seisukohtade kujunemine
Esimese küsimuse osas diskussiooni ei kujunenud - teema püstitus on õigustatud. Valitsus- ja omavalitsusasutuses puudub vajalik oskuspädevus rahvastikutaaste osas, mis raskendab sellekohast koostööd. Niigi on koostöö ministeeriumide vahel nõrk, millele juhiti tähelepanu OECD ekspertide poolt aastaid tagasi. Kui rahvastikuministri ametikoht oli täidetud, siis loodeti tema peale ja hilisemate aastatel jälle sotsiaalministeeriumi peale, kuid ülejäänud institutsioonid vastutust rahvastikutaastes ei tunnistanud ja tegutsesid sageli rahvastikutaaste vajaduste vastaselt. "Üha enam kulub tööd ja vaeva, aega ja raha, reaalse loomingu asemel irreaalsete näivuste loomisele, tootmisele, elushoidmisele, mälestamisele … Miks aga meie rahvas rändab välja ja lapsi ei sünni, miks ei taheta uskuda, et kolmainsuslik riigivõim peab lugu oma rahva säilimisest ja tema teenimisest, luues eeldusi eesti keele ja kultuuri põlistamiseks läbi aegade!" (Arvo Sirendi, 2019).
Arvestades institutsioonide vastuseisu vastutusele oli ettepanek piirduda teemaga "Kelle asi on rahvastikutaaste", kuid sisulisem on see siduda vastutusega: "Kelle asi on rahvastikutaaste ehk kes mille eest vastutab?" Leiti, et vaimse keskkonna kujundamisega peaks rohkem tegelema kultuuriministeerium ja Eesti Kirikute Nõukogu ja Tartu Ülikool.
Teine küsimus - kes peaks vastuse andma - ka vaidlusi ei põhjustanud. Oldi veendunud, et seminar mingite rakendusliku tähendusega seisukohtadele jõuab ja leiti, et need tuleks edastada Riigikogule ja Valitsusele.
Kolmas küsimus - valida kaheteistkümnest variandist õiged ja välistada need, kelle asi ei ole rahvastikutaaste, pälvis suhtumise - laseme endist viisi edasi - välistamise. Loomulikult on rahvastikutaaste kogu rahva ja riigi asi, sest sündimuse kahanemise teatud hetkest alates ei suuda rahvus enam ennast taastoota ja riiki hoida. Peetakse loomulikuks, et vastutavad Riigikogu, Valitsus, rahvastikuminister ja sotsiaalminister, kuid kas nad on oma tegevuses ka prioritiseerinud vananeva rahva vajadused? Kindlasti mitte, sest alles 2016. aastal nõustuti Riigikogus vastu tahtmist demograafilist olukorda Eestis hindama rahvastikukriisina.

Teades, kuidas president Konstantin Päts ja peaminister Kaarel Eenpalu muretsesid omal ajal demograafilise olukorra pärast ja otsisid sellest väljapääsu, ei saa viimaste presidentide Toomas Hendrik Ilvese ja eriti Kersti Kaljulaidi üsna ükskõikset positsiooni õigustada, vaid neilt oodati ja oodatakse tegusid rahvastikutaaste nimel. Niisiis on rahvastikutaaste ka Eesti Vabariigi Presidendi asi, mis võib talle tulla üllatusena, kuid eeskujud on olemas.

Kas rahvastikutaaste on omavalitsuste asi? Tuleb tõdeda, et enamik omavalitsusi seda enda asjaks ja vastutuseks ei pea. Selle selgitas aastail 2018/2019 teostatud uuring ettepanekuga moodustada omavalitsuste volikogudes rahvastikutaaste komisjonid. Arvatakse, et sellega peaks riik tegelema. Aga kasutada saab volikogu liikmete isiklikku kogemust, eksperte ja kirjandusallikaid. Ekspertidena saaks rakendada kogenud ametnikke, õpetajaid, pensionäre jt. Ka töö ise õpetab, kuid rahvastikutaaste korral vajavad komisjoni liikmed täiendõpet vähemalt demograafia, ühiskonnateaduste ja poliitika alal.

Tuleb selgitada oma piirkonnas generatiivses eas inimeste arv, sellesse ikka jõudvate isikute arv, nende plaanid ja probleemid. Inimeste ülemeelitamine ühest vallast teise ei ole lahendus, selleks on positiivse generatiivse keskkonna kujundamine oma vallas. Selgusetuses tuleb tellida uurimustöid. Tegemist on ülimalt delikaatse ja samas tähtsaima avaliku huvi valdkonnaga. Kindlasti on palju tegureid, mida tuleb teada või selgitada. Rahvuse säilimise põhiseadusliku ülesande täitmist raskendavad hulk tegureid ülerahvastatud maailmas. Suure eesmärgini - rahvastikutaasteni jõudmiseks tuleb astuda esimene meeter - moodustada rahvastikutaaste komisjonid.
Kuidas me küll rahvastikutaaste eest vastutavaid institutsioone ei otsiks ja leiaks, otsustavaks lüliks jäävad ikka generatiivses eas olevad inimesed. Andrea Dee (2000) järgi sündimus kui rahvastikutaaste põhitegur on maailma kõige avalikum eraasi. Seega korraga nii avalik kui eraasi. Siit johtubki, et kui tahame rahvana püsima jääda, peavad riiklikud ja mitteriiklikud institutsioonid, ettevõtlus kaasa arvatud, kõik aitama kujundada generatiivses eas inimeste vaimset ja füüsilist keskkonda elu jätkamise kursil. Ei tahaks, et see oleks vaid toetustega meelitamine. Igal ühel on siin oma võimalused, mida on vaja määratleda. Eelkõige on vaja väärtusi kujundada perekonnakesksetena ja üle saada väärtuste kriisist vaimses elus.

Juhtmõtted: Eesti edu tuleks mõõta rahvastikuga. Rahvastikukriis on juhtimis- ja haldusalaste vigade tagajärg - oluline on jäänud tegemata ja tehtud on ebaolulist.
IV. Kuidas edasi?
Ivar Raigi ettepanek Peaministri rahvastikubüroo loomisest ja rahvastikuseaduse koostamisest leidis toetust. Eeskujuks võiks olla Euroopa integratsiooni büroo tegevus, kus ministeeriumideüleseid probleeme arutati ja lahendamist koordineeriti Kõrgemate Ametnike Nõukogu kaudu, kuhu kuulusid ministeeriumide kantslerid või asekantslerid ning vastava ala tippspetsialistid. See ettepanek pidanuks olema koalitsiooniläbirääkimiste laual, nüüd on lahendused teised ja viimastega tuleb edasi minna. Mis ei välista ettepanekute arutamist koalitsiooninõukogus ja realiseerimist tulevikus. Nii nagu riigikaitses oleks ka see teema erakondadeülene ega jaotuks koalitsiooni ja opositsiooni laotusjoonte järgi.

Alljärgnevad ettepanekud ei leidnud pikemat käsitlemist, küll ei oldud nende vastu seminari ettevalmistamisel - materjalide vahetuses meilitsi.
1. Igal institutsioonil on rahvastikutaastes oma roll, mida peaks tasakaalustama, reguleerima ja koordineerima rahvastikuminister. Rahvastikutaaste kohustus sisse viia ministeeriumide ja omavalitsuste põhimäärustesse nende endi määratlemisel ja rahvastikuministri teadmisel.
2. Meedia rolli tähtsuse kasvatamine rahvastikutaaste teemadel - positiivsed ja julgustavad kajastused, ühiskonna suunaja. Selles tegevuses on suur osa rahvastikuministril ja kultuuriministeeriumil. Viimasele on tehtud ettepanek rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar käivitamiseks juba viis aastat tagasi, nüüd korrati seda.
3. Vältimatu on ametnike koolitus, eriti tippametnike koolitus rahvastikutaastes Riigikantselei tippjuhtide kompetentsikeskuse kaudu, koostöös Riigikogu Õigus- ja analüüsiosakonnaga, samuti Eesti demograafia keskusega. Vajadusel Toompea Haridusseminar võib osaleda.
4. Kodude kaudu perekesksele (vers. Sootsiumikesksele) elulaadile ja missioonile häälestamine - koolitussüsteemi alushariduse osaks peab saama kodukeskkonnast saadav kasvatus. Isa rolli tähtsustamine perekonnas. Juhtiv roll haridus- ja teadusministeeriumil.
5. Tuleb arvestada ratsionaalsed, pragmaatilisi ja kultuurilisi peremudeleid eri kultuurides. Kodu roll kultuuriliselt ja identiteetselt. Kolme põlvkonna kooseksisteerimine.
6. Hinnata auasjana poekette, kes pakuvad peredele laiemaid parkimiskohti esiukse juures; ettevõtteid, kes pakuvad suurperedele soodustusi oma teenustele jne. See kõik aitab kaasa sellele, et lastega pered oleksid ühiskonnas vääriliselt tähtsustatud ning toidukohas või ühistranspordis ei vaadataks 3 või 4 lapsega emale/isale pahasti. Era- ja avalik sektor peavad töötama ühiselt, et luua ühiskondlik foon, mis toob au sisse pereväärtused.
7. On vaja leida mõtte kandjad ja kaasamõtlejad valitsusasutustest, kes rahvastikutaastele keskenduks. Vaja on korrastada teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist alust, luua mudelid, sõnastada probleemid koos ametiisikutega.

Koostas Jaak Uibu, Riigikogu XIII koosseisu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Märkmed: