Seosed riigireetur Simmiga.
Hiljutine otsus vabastada vanglast enneaegselt riigireetur, endine NL siseministeeriumi polkovnik Herman Simm, tõstatab küsimusi Eesti Vabariigi kaitseministri Jüri Gavrilov Luige seostest niihästi Simmi kui ka paljude teiste Eesti riigikaitsele kahjulike otsuste ja tegevustega. Esiteks oleks vaja teada kas kaitseminister oli nõus riigireeturi Herman Simmi vabastamisega. Teada on see, et Luik määras aastal 2001 Simmi Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna ülemaks. Kui Luik edutas ja pakkus katust reeturile kes põhjustas, mida NATO esindajad on nimetanud kõige suurema kahjuks NATO ajaloos, siis ta kindlasti tegutses meie põlisvaenlase huvides.
Oleks huvitav teada ka kas Luik oli seotud sõjaväeluure kärpimisega ajal kui luurajad hakkasid jälile saama Simmi tegevusele. Kui oli, siis tegeles ta kindlasti Eesti ja eestlaste põlisvaenlase huvides. Nagu teada, Simm pandi trellide taha NATO eduka vastuluure tagajärjel. Eestis millegipärast ei lubatud ta kahtlusi tekitanud tegevust isegi uurida.
Tõde juulilepetest.
Luik tegutses kindlasti Eesti põlisvaenlase huvides kui ta aitas aastal 1994 Moskvas Len¬nart Merel sõlmida nn juulilepped, mis põlistasid Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 julgeolekuagenti, kokku koos perekondadega 100 000 eriti eestivaenulikku venelast. Selle tegutsemise kohta ta on hämanud, väites, et kokku¬lepe sündis kohapeal, joomalauas. Meri viitis oma päevad Moskvas küll alkoholi uimas, aga tõde on see, et Jeltsin käsutas Mere Moskvasse selleks, et alla kirjutada venelaste poolt juba valmistatud venekeelsetele, Eestile kahjulikele lepingutele. Jeltsin oli kindel, et Meri ta käske vastuvaidlematult täidab, sest mahukas toimik, pealkirjaks Mere KGB agendinimi „Nikolajev“, oli Jeltsini valduses. Vanade roomlaste tähelepanek „Cuius testiculos habes, habes cardia et cerebellum“ kehtib ka tänapäeval.
Fakt on see, et mingit lepingut okupatsioonivägede väljaviimiseks pole okupeeritud riigile vaja. Jeltsinile oli selge, et ta peab pärast Eesti iseseisvuse tunnustamist Vene väed Eestist varem või hiljem välja viima, kui ta tahab kokku varisenud Nõukogude Liidust väljunud ja kommunismiikkest vabanenud Venemaale rahvusvahelist tunnustust ja läänemaailma toetust saada. Venemaa oli tollal pankroti äärel vaakuv, ebastabiilne riik. Lääneriikide toetus oli Jeltsinile hädavajalik.
Plaanid vene vägede väljaviimisest aastal 1994 teatas Vene välisminister Balti välisministritele juba pärast 1992. aasta Helsingi tippkohtumist ja järgmisel aastal kinnitas Vene esindaja Vassili Svirin Lohusalus, et viimane vene sõjaväelane lahkub 31. augustil, 1994, aga tingimusel, et vene erusõjaväelased jäävad Eestisse. Selle tingimusega eestlased loomulikult nõus ei olnud ja seetõttu oligi vaja Meri Moskvasse käsutada, et ta kirjutaks alla sellisele lepingule ja kohustaks lisaks ka eesti maksumaksjaid tasuma okupantide sotsiaalhoolde kulud.
Merepiir olgu 12-miiline.
Luik tegutses kindlasti Eesti põlisvaenlase huvides kui ta välisministrina otsustas tõmmata varasem tavapärane 12-miiline merepiir Keri saare juures nelja meremiili peale. Teatavasti asusid tollal Keri saare lähedasel paesel merepõhjal meie vaenlase allveelaevade sidevahendid. Mu sellekohasele arupärimisele riigikogus vastas ta, et seda kergem olevat riiki kaitsta, mida lähemale vaenlane lasta! See on kahtlemata kõige totram vastus, mida üks minister on kunagi andnud.
Välisvaenlased ja sisevaenlased.
Küllap oli ka see tegutsemine meie põlisvaenlase huvides kui Luik pidas vajalikuks USA presidendiga mõrud suhted luua veel enne, kui too presidendiks sai. Luik avaldas avalikult arvamust, et Trump on rumal, sõge ja harimatu ja süüdistas teda Kremli huvide kaitsmises. Võib arvata, et ta tegi seda eesmärgil hajutada kahtlusi ta enda suhtes.
Loodetavasti pole Eestis asuvate Trumpi- ja NATO-vastaste kriitika kõigutanud Trumpi otsusekindlust toetada oma NATO liit¬lase Eesti kaitset meie välisvaenlase vastu.
Sisevaenlaste vastu kahjuks NATO kaitsekilp ei kaitse. Eesti sõdurid tõestasid ülekaaluka vaenlase vastu võideldes Vabadussõjas ja Sinimägedes, et vapramaid ja tublimaid sõdureid on maailmas raske leida. Kahjuks on aga reeturid ja vaenlase huvides tegutsevad riigikaitse poliitikud võimelised ka kõige paremate sõdurite vastupanu murdma.
